Piiri peremehele meeldib halb ilm

Karksi-Nuia linna servas asub Piiri talu, mille peremees Lembit Kaljura kasvatab põllul peaasjalikult kapsaid. Uus ports nuikapsaid oli juuni lõpuks küpseks saanud ja ootas turule viimist. Kaubeldes jagab Piiri talu pererahvas ostjatele meelsasti ka nõuandeid, kuidas köögiviljadest põnevaid roogi valmistada. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Aasta oli raske. Lembit Kaljura tegi kahele hektarile käsitsi kartulimädaniku tõrjet. Vagude vahel loksus vesi ja hoia selle eest, et see kummikuservast sisse ei voola. Rasked ajad on aga Piiri talu peremehele meelt mööda — siis on ta ikka suuremat kasumit saanud.

«Mida keerulisem on aasta taime kasvuks, seda rohkem see mulle meeldib. Teistel ei pruugi siis põllupidamine hästi välja tulla, aga minul tuleb,» ütles ta.

Kaljura sõnutsi köögivili üldiselt ei ikaldu. Seepärast pole ta mõelnud ka selle kindlustamisele.

«Oleme sellised väiksemat sorti tegijad,» lausus Piiri talu perenaine Liivi Grossthal. Kahekesi jõuavad nad iga päev saagi üle vaadata ja selle kvaliteedis veenduda. Ent kogu kasvatustööd nad kahekesi ei tee ja paar kätepaari on abiks, sest ainuüksi nuikapsataimi saab tänavu maha 4000—5000. Suurem jagu kasvab müügiküpseks.

«Kassetis läheb taimi väga vähe välja ja põllu peal pole samuti kadu suur,» kinnitas Kaljura­.

Esmalt lehm ja traktor

Köögivilju kasvatas Lembit Kaljura Piiri talus juba 1990. aastate esimesel poolel.

Esiti ta küll kahtles, kas hakata Karksi-Nuia linna servas Lilli tee ääres talu pidama, aga siis otsustas viie sõbraga, et kõik teevad oma talu ära. Need jäid Karksi-Nuiast Valga poole. Sõbrad tulid majandist ära ja asutasid üheskoos ühistu.

«Ostsin siis esimese lehma. Alustasin nullist ja teiste abiga,» rääkis Kaljura. Toona oli põhiline loomakasvatus. Sõbrad käisid üksteisel abis ja koostöö sujub praegugi, kuigi teised on praeguseks muu töö peal. Üks on näiteks Rootsis ja teine müüb väetist, nii et talutööga teenib elatist vaid Kaljura.

Kui Lembit Kaljura põllupidamisega alustas, ehitas ta endale ise traktori. Nüüd on küll mootor ära müüdud ja ülejäänu vanametalli viidud, aga omal ajal ajas masin asja ära. «Kombineerisin kokku — kaks Gaz-51 kasti, T-25 mootor ning raamid ja muu juurde,» meenutas ta.

Südamevitamiin nuikapsas

Nüüd pole Piiri talus loomapidamisest enam midagi järel. «Loomadega lõpetasin umbes 15 aastat tagasi,» lausus peremees ja perenaine lisas, et ega lehmade pidamine linnaserva enam sobikski.

«Köögivili ei sega seevastu kedagi, linnarahvas käib meilt lausa õhtuti kaupa ostmas,» ütles ta. Piiri talu rahvas on tema jutu järgi õpetanud sealt kandi inimesed brokolit sööma. «Tegime sellele kõva reklaami ja jagasime retsepte. Siis hakkasid teisedki kasvatama,» meenutas ta. Brokoli ehk spargelkapsas on mineraalainerikas ja aitab organismil end kaitsta. Sama lugu on nuikapsaga. Seda võib nimetada südamevitamiiniks.

Grossthal rääkis, et nui- ehk rõigaskapsas on justkui kapsa südamik — veidike kibe ja kasulik. Lapsena pidi ta närima kapsasüdamikku. Nuikapsast ei saanud toona kusagilt.

Köögiviljadel on ka Piiri talu menüüs tähtis roll, kuigi Lembit Kaljura ütleb enda olevat pigem lihasööja. «Võib-olla tüdineme aiasaadustest küll rohkem ära kui teised,» lausus mees. Hooaja algul tarvitavad nad aedvilja päris palju, aga augustis hakkab see neile igavaks muutuma.

Liivi Grossthal ja Lembit Kaljura kasvatavad köögivilja müügiks. Põhiliselt viivad nad need Viljandi turule. Õhtul võtavad kauba üles ja panevad külma, hommikul laevad kaubikusse ja asuvad teele. Kohal on nad juba turu avamise ajal.

Piiri talu maal kasvavad kartulid, kaalikad, nui-, pea-, lill- ja spargelkapsad, sibulad ja rõikad.

Esimesena valmisid kapsad. Sel aastal sai need letile panna 12. juunist, aga teiste müüjate pealt oli näha, et on võimalik varemgi.

Piiri pererahva kogemust mööda pole tasuvuse poolest väga mõtet ilma kartulita müüma minna. «Algul proovisime ilma ka. Meil kasvab kõik ju avamaal, pole nii suurt kasvuhoonet, et saaks kartuli eriti vara kätte,» lausus Kaljura. Majapidamises on kolm kilehoonet ja peremees muheles, et teistel on üks kilehoone ka suurem kui tema kolm kokku.

Kaljura kasvatab taimi ette. Algul paneb tuppa, siis kasvuhoonesse ja edasi avamaale katteloori alla. Grossthal märkis, et katteloor kaitseb ka rüüstavate hakiparvede eest ja parem katkine loor kui huk­kaläinud saak.

Köögivilja ja kartuli all on Piiri talus kolm ja pool hektarit maad. Varem, põllupidamise algusaegadel oli rohkem, kartul kasvas isegi ligi kuuel hektaril.

Lembit Kaljura tõdes, et ei jõudnud siis enam head kvaliteeti tagada. Nüüd võib peremees aga öelda, et see etapp on läbi. Paremini kui praegu ta ei oskakski ja on oma kaubas täiesti kindel. Samas teab ta rääkida, et turul võib ostja müüjatelt petta saada.

«Inimene otsib ikka seda puhast Eesti kaupa, aga vahepeal kukub orki ka,» nentis Kaljura. Tema kogemust mööda on Viljandi turul vähe neid edasimüüjaid, kes välismaalt toodud kaupa ära ei märgi, aga suuremates kohtades tuleb seda ette sagedasti. Piiri talu peremehe jutu järgi hoiavad siin turul müüjad ise korda ja ütlevad vajaduse korral teisele, et pangu silt ette, kui on Poola maasikas.

Tasub ära ja tuleb puudugi

Liivi Grossthali sõnutsi on Eestis ausa kaubanduse koha pealt veel õppida. Ta soovib järele proovida üht Inglismaal nähtud müügiviisi: talunik viib käru peal oma saadused ühes kaalu ja rahapurgiga tee äärde, ostja tuleb ja pakib endale kauba kaasa ning paneb täpse raha purki.

Praegu käib kohalik rahvas ise Karksi-Nuia linnakese servas köögivilja küsimas. Selleks kindlat kellaaega pole ja teinekord võivad talunikud põllulgi olla. Siis tuleb oodata. Lembit Kaljura märkis, et talle
meeldib, kui ette helistatakse, nii läheb asi hulga kiiremini.

Hakkamasaamise üle pererahvas ei kurda. Grossthali sõnul on nad kolm aastat tasuvuse poolest ujunud vastuvoolu, aga ikka teevad. Kaljura lisas naljatamisi, et asi tasub ära ja tuleb puudu ka. «Hakkad suure miinusega peale ja siis vaatad, kas jõuad aasta lõpuks plussi,» lausus Grossthal.

Ülemöödunud aastal läks peremehe jutu järgi näiteks kartuliturul väga hästi. «Euro tuli ja kartuli hind tõusis talvel kosmiliseks. See läks Vene­maale 40—50-sendise hulgihinnaga,» meenutas Kaljura. Tema tõdemust mööda mõeldigi siis, et rahalaev on saabunud, ning see mees, kellel oli kaks hektarit kartulit, pani neli, ja see, kellel 10, võttis kasutusele 60.

Kõrge kilohind ei jäänud püsima. «Tol aastal olid Venemaal ikaldused ja ilm mängis vingerpussi,» sõnas peremees. Järgmisel aastal kartulit enam ei tahetud, aga mugulad olid maas ja saaki jäi üle. Hind küündis vaid seitsme sendini.

Kaljura keeldus toona selle raha eest müümast. «Mul pole suurtootmine, kõik kartul on käsitsi sorditud ning oma tööd ja vaeva niimoodi ei müünud,» ütles ta. Ületoodetud Piiri talu kartul läks peamiselt loomakasvatusse ja metsloomadele. Nii oli süda rahulikum.

RETSEPT
Kümne minutiga saab valmis hautatud brokoli munaga.
• Tükelda brokoli.
• Lisa pannile õli või võid, hauta brokolitükke 5—6 minutit.
• Lisa mõned lahti klopitud ja puljongipulbriga maitsestatud munad.
• Roog on valmis, kui muna on hüübinud.
Allikas: Piiri talu