Kui reastada Eesti poliitikas enim vaidlusi põhjustanud, ent ikkagi tühja jutu tasemele jäänud teemasid, on haldusterritoriaalne reform vaieldamatult esirinnas. Tegu on justkui tolmurulliga, mida pereliikmed kordamööda varbaotsaga voodi, laua või kapi alla ubivad, kuid mis varem või hiljem tõmbetuule mõjul jälle nähtavale ilmub. Sellest lihtsalt ei saa lahti enne, kui keegi tolmuimeja haarab ja kogu toa otsustavalt puhtaks küürib.
Viimasel kümnendil pole möödunud ühtegi aastat, ilma et mõni tipp-poliitik poleks valdade sundliitmise mõtet üles soojendanud. Kõige rohkem on sellega silma paistnud Isamaa ja Res Publica Liidu esindajad eesotsas sise- ja regionaalministritega. Mäletatavasti jõudis siseministrina plaani ette valmistades kõige kaugemale tänane Viljandi linnavolikogu esimees Tarmo Loodus.
Ka praegune regionaalminister Siim Kiisler on reformialasit jõudsalt tagunud, ehkki alati võib juba ette kindel olla, et koalitsioonikaaslaste ovatsioone tema pingutusele ei järgne. Seda imetlusväärsem on mehe järjekindlus: olles vaevalt mõne kuu eest partneritelt korvi saanud, julges ta sel nädalal uuesti valdade ja linnade sundliitmise jutuga välja tulla.
Ehkki vahel jätab Kiisleri tegevus peaga vastu seina jooksmise mulje, loodab «Sakala», et see annab varem või hiljem tulemusi. Viimasel ajal Viljandimaa omavalitsusjuhtidega suhelnud ajakirjanikud võivad kinnitada, et sundreformiks ollakse valmis. Või vähemasti pole põhjust karta sellevastast mässu.
Riik on aasta-aastalt omavalitsuste õlgadele asetanud uusi ülesandeid, kuid pole soostunud nende tarvis raha lisama.
Paraku pole see seni andnud hoogu vabatahtlikule ühinemisele — pigem üritatakse kitsikusest hoolimata kuidagimoodi omal käel hakkama saada. Kui aga ülalt antaks kindlad käsulauad, võetaks need all ilmselt vastu.
Niisiis sõltub kõik sellest, kas Toompea võimuliit suudab haldusreformi osas kokkuleppele jõuda. Ammu oleks aeg!