Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
Õdusatel väikelinnadel on noorte perede silmis selged plussid, nagu rahulik elutempo, kena miljöö või asjaolu, et kõik on käe ja jala juures. Tundub, et nimetatud eelised on tähtsad paljudele lapsevanematele ning kui mõni kasvav pere suure linna tolmu jalgelt pühib ja näiteks Viljandisse kolib, teeb ta seda väga tihti just vajadusest inimsõbralikuma keskkonna järele.
Ent mida väiksem on linn, seda rohkem on ka põhjust sinna kolimata jätta. Puhtast õhust ja armastusest kodukoha vastu ära ei ela, vaja on korralikku töökohta ja rahuldavat palka. Enamgi: sageli ei piisa ühest tasuvast töökohast, sest paari mõlemad pooled soovivad ennast teostada ja selle eest korralikku tasu saada. Seda, et kaks keskmisest võimekamat ja ambitsioonikamat inimest väikelinnas korraga sobiva töökoha leiavad, võib aga kahekordse lotovõiduga võrrelda.
Kolmapäevasel Viljandi linnavolikogu istungil nimetati veidi üle poole aasta ametis olnud linna peaarhitekti Margus Maiste lahkumise põhjusena asjaolu, et tema abikaasa ei leidnud siin rakendust. See on näide sellest, et ka Viljandis võib eespool kirjeldatud mure otsa komistada.
Niisuguste olukordade lahendamist analüüsides saab selgeks ka see, et suures osas jääb üle loota vaid heale õnnele. Ehk hakkab kõik siiski klappima ning perel õnnestub elu niimoodi sisse seada, et äraminekuks ei teki põhjust.
Mõistagi võib ühe poole palgasumma veenda väikelinna tulema ja siia jääma, ent täit lahendust see pahatihti ei paku. Raha pole väga paljudele inimestele ainus, mis loeb, ning eriti tänapäeval on lihtne minna sinna, kus muud meelitavat leidub.