Kana- ja vutimunad hoiavad sööja südant

Vabalt peetavad kanad tunnevad ennast hästi ja sellest annab ilmselgelt tunnistust ka munade kvaliteet. Foto: Kristjan Teedema

Munad on toidulaual asendamatud: maitsvad, kõrge toiteväärtusega ning lihtsalt ja kiiresti söögiks valmistatavad.

Õnneks on munad juba mõnda aega olnud vabastatud ka kolesterooli tõstmise süüdistusest.

Eesti linnukasvatuse suurim asjatundja emeriitprofessor Harald Tikk ütleb, et osales 1996. aastal Tokyos maailma linnukasvatajate teadusliku assotsiatsiooni kongressil, kus USA veisekasvatajate lobitöö tulemusena tehtud hoiatused põhjendamatuks tunnistati.

«Majanduspoliitiline pseudoteadus sai lüüa,» kommenteerib professor Tikk.

Samuti väidab asjatundja, et niinimetatud vabrikumuna ei jää toiteväärtuselt alla vabalt peetud kanade toodangule. Viimase eelistamist peab ta rohkem emotsionaalseks küsimuseks. Siiski tuleb tavatarbijana tunnistada, et õues siblivate kanade munad on tunduvalt maitsvamad kui suurtootmise omad.

Ei kahanda väärtust

Üks kanapidaja kurtis, et tervete ja täisväärtuslikku toitu saavate lindude munades kipuvad olema väikesed tumedad tükikesed.

«Kas ta peab kirjusid kanu?» küsis selle peale professor Tikk. Tema sõnul on just pruunidel kanadel see häda, et rebu valmimise ajal võib sattuda munasarjast sellele koetükike.

«See on pruunide kanade iseärasus, et nad on geneetiliselt niisugusele irdumisele altid. Võib-olla on oma mõju ka sellel, et need kanad on saadud nelja tõu ristamisel,» arutleb professor.

Tema jutu järgi ei ole söötmist ega pidamistingimusi muutes võimalik tumedate täpikeste munadesse tekkimise vastu midagi ette võtta. Üheks häda põhjustajaks arvatakse olevat see, et kana peab õhtul lendama kõrge õrre peale. Seda, et õrte madalamale paigutamine asja parandab, Harald Tikk siiski ei kinnita.

Munade väärtust irdunud koetükikesed ei kahanda ja sööja tervisele ohtlikud ei ole.

Kanapidajad on mõnikord hädas ka sellega, et munade koor on liiga habras, kuigi lindudel on ammusest ajast tuntud kustutatud lubi nokaulatuses ja siblides satub samuti üht-teist kasulikku ette.

Sel puhul soovitab professor Tikk munakoored kuivatada, purustada ja kanadele tagasi sööta. Kui ka see tulemust ei anna, tuleks osta kaltsiumi sisaldavaid lisandeid, näiteks söödafosfaati. Sellest odavam on söödakriit.

«Kana annab munakoorega organismist ära kaks grammi kaltsiumi, seega peab ta seda päevas saama neli kuni viis grammi,» täpsustab professor.

Vanad kanad munevad küll vähem, aga suuremaid mune. Koore tugevus ei ole kana vanusega seotud.

Pooldab vutimune

Küsimusele, kui palju ta ise kanamune toiduks tarvitab, vastab Harald Tikk, et vähe.

«Mina olen ammune vuttide aretaja ja nende lindude propageerija Eestis, nii et sööme kodus põhiliselt vutimune,» räägib ta, öeldes, et kanamune ostab mõnikord ikka. Näiteks siis, kui lihavõtted on tulemas ja on vaja teistega pühademune vahetada. «Vutimuna kanamuna vastu jääb natuke väheks.»

Professor Tikk räägib koos Tartu ülikooli kardioloogidega tehtud uuringust, millest selgus, et vutimunade söömine vähendab ohtlikku vereliistakute kleepuvust ja kahandab infarktiohtu. Samasugune toime peaks olema kanamunadelgi.

Küsimusele, kui palju oleks sellise efekti saavutamiseks vaja nädalas vutimune süüa, vastab ta, et seda pole lihtne öelda. Aga kui arvestada, et inimene sööb puhtalt kaks kanamuna nädalas (lisanduvad toidu valmistamiseks kasutatavad munad) ja ühele kanamunale vastab kaalult umbes neli vutimuna, tuleks nädala jooksul ära süüa kaheksa vutimuna.

81-aastane reibas ja ärksa mõtlemisega professor on ise parim vutimunade reklaam — tema on neid söönud palju aastaid.