PEAMINISTER ANDRUS Ansip esitles mõni aeg tagasi lastetoetuste reformi plaani, mille eesmärk on toetada senisest palju suurema summaga neid lapsi ja peresid, kes abi kõige rohkem vajavad. Alljärgnevalt kirjeldan plaani detaile ning kutsun üles arutlema, kuidas ühiselt toetuste süsteemi paremaks teha.
Kui praegu on esimese ja teise lapse toetus Eestis 19 eurot ja alates kolmandast lapsest 57 eurot, siis Reformierakonna üldkogul avalikustatud kava järgi saaksid enim abi vajavate perede lapsed 40 või 115 eurot. Selle jaoks kelleltki teiselt toetust vähemaks või ära ei võeta. Uued vajaduspõhised toetusmäärad oleksid kõrgeimad Kesk- ja Ida-Euroopa riikide hulgas.
Põhjusi, miks keskendume abivajajatele ja soovitame summat märgatavalt tõsta, on mitu.
Esiteks tahame vähendada vaesusriskis laste arvu, mistõttu maksame tulevikus toetust suhtelise vaesuse piiri järgi. Selle rehkendamise valem on üksjagu keeruline. Lihtsalt öeldes on see kokkuleppeline ja ajas muutuv piir, millest jääb allapoole umbes viiendik peredest. Kui ühiskond muutub jõukamaks, tõuseb ka suhtelise vaesuse piir.
Praegu on see kolmeliikmelisel ühe lapsega perel umbes 600 eurot kuus. Alla selle teeniv pere võiks saada suuremat lastetoetust, mis tähendaks neile aastas sadu eurosid rohkem, näiteks kolmelapselise pere puhul ligi 1200 eurot.
TEISEKS TAHAME väärtustada kolmanda lapse sündi. Ei ole juhuslik, et kolmanda lapse toetus on kolm korda suurem — praegu 57 ja tulevikus 115 eurot. Kui igas eesti peres kasvaks enam kui kaks last, ei peaks me muretsema rahvaarvu kahenemise pärast. Paraku on reaalsus teistsugune.
Kolmandaks soovime riigi (alati piiratud) raha võimalikult sihipäraselt kasutada. Kui on valida, kas tõsta kõigil toetust nelja-viie euro või abivajavatel peredel 21 euro võrra, on selge, et raha suunatakse sinna, kus seda on rohkem tarvis. Ülejäänute toetuse suurus ei muutuks.
Loomulikult tahaks iga poliitik olla lahkuse võrdkuju ning lubada rohkem ja kõigile, aga aus ja vastutustundlik on hoida lubadused võimalustega kooskõlas. Ja mis seal salata: absoluutselt kõigile palju suurema toetuse maksmine ei ole maksumaksja rahakotile jõukohane ning perede maksukoormuse tõstmine selleks, et osa rahast toetusena tagasi kanda, ei ole loogiline.