Vara valmivatest kuslapuumarjadest saab imemaitsvaid hoidiseid

Polli teaduri Liina Aruse pojad, kaheksa-aastane Kristjan ja kaheaastane Marten olid vähe levinud marjakultuuri mekkides üksjagu elevil. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Söödav kuslapuu on Eestis vähe tuntud, aga võidab kiiresti populaarsust. Nimelt on tema marjad väga tervislikud ning valmivad meie tingimustes avamaal vara.

Polli aiandusuuringute keskuse katsepõllult on mõnel aastal esimesi küpseid vilju nopitud juba mai lõpul või juuni algul. Teadur Liina Aruse ütlemist mööda lükkas hiline kevad tänavu valmimist paar nädalat edasi.

Läinud nädalal olid kõik katsepõllu veerandsada söödava kuslapuu sorti ja aretist oma sinakad viljad siiski valmis küpsetanud.

Mustikas, sinikas või hoopis jänesekapsas?

Liina Aruse sõnutsi on tänavused kuslapuu marjad külma ilma ja päikesenappuse tõttu tavalisest hapukamad.

«Sööjad on nende maitset kirjeldanud erinevalt. Mõne meelest on see võrreldav mustika, teiste arvates sinika omaga. Maaülikooli tudengid, kes juuni esimesel poolel Pollis neid mekkida said, tundsid hoopis jänesekapsa maitset,» rääkis Arus.

Marju maitsnult võib öelda, et tõde on kusagil vahepeal. Tõsi, sordid on erineva mekiga: üks on hapukam, teine mõrkjam, kolmas ohtrate parkainetega.

«Suhkruga toormoosiks või keediseks tehtuna on see imehea. Mina olen teinud maasika ja kuslapuu segutoormoosi. See on väga maitsev — kuslapuu lisab maasikamoosile särtsu ja värvi,» kõneles teadur.

Samuti on ta neid lisanud kookidesse ja tänavu üritab kuivatada. Tehakse ka mahla ja kompotti ning mõistagi säilivad marjad hästi sügavkülmas. Seemned on üsna pehmed ega sega sööjat.

Teaduri kirjeldust mööda ületab kuslapuumarjade C-vitamiini sisaldus maasikate oma ning nende antioksüdantne aktiivsus on samas suurusjärgus musta sõstra omaga. Märkimisväärselt on kuslapuu marjades kaltsiumi, rauda, kaaliumi ja magneesiumi. Marjade kõige suurema väärtusena nimetab Arus aga väga varast valmimist.

Eesti sordid tulevad Siberist ja Kaug-Idast

Botaanilises tähenduses on tegemist sinise kuslapuuga (Lonicera caerulea), mida kirjeldas rohkem kui kahe sajandi eest loodusteadlane Carl von Linné. See kasvab paljudes vormides hiiglaslikul alal Euroopast Kaug-Ida põhjapoolsete Jaapani saarteni. Läinud sajandil tundsid vene botaanikud kümmet omaette liiki.

Sinised marjad on väga erineva kujuga, enamasti piklikud, sageli ebakorrapärased, kuid esineb ka ümmargusi, mille kaal ulatub poolest grammist üle 1,2 grammi.

Pärast Teist maailmasõda hakkasid vene sordiaretajad sinise kuslapuu sortidega tööle Siberis ja Kaug-Idas. Räägitakse ümmarguselt sajast sordist. Polli teadlaste andmetel tehti Kaug-Idast toodud seemnetega aretustööd ka Peterburi lähedal Pavlovski katsejaamas. Vilniuse ülikooli botaanikaaias on valitud kümme silmapaistvat vormi ja USA Oregoni osariigi teadlased on alustanud paljude Vene sortide katsetamist.

Õied on äärmiselt külmakindlad

Liina Arus ütleb, et Eestis kasvatatav söödav kuslapuu pärineb Siberi karmide talvedega piirkondadest. Siiski võib meie suuresti kõikuvate temperatuuridega kliimas osal sortidel esineda väiksemaid talvekahjustusi.

See-eest täisõitsemise ajal aprilli algul ei kahjusta kuslapuud isegi kümnekraadine öökülm.

«Üks iseärasus teeb muret: mõnel sordil puhkeb meie pikkadel soojadel sügistel hulk õisi. See vähendab järgmise kevade saaki,» kõneles teadur.

Polli aiandusuuringute keskuses on uuritud 25 sordi ja aretise saagikust, viljade massi ja keemilist koostist. Need tõi Polli 1980. aastate algul teadur Robert Piir. Eesti aedades on söödavat kuslapuud vähesel määral kasvatatud juba üle poole sajandi.

Parema saagi, keskmiselt 1,6—2,2 kilogrammi põõsalt, marja suuruse ja maitse poolest on olnud esikohal sordid «Tomitška» ja «Baktšarskaja». Ka «Kamtšadalka» arvatakse kasvatamiseks perspektiivsete sortide hulka. Soovitussortide hulgas on lisaks «Tomitškale» ka «Roksana», mille eriti madal põõsas kannab väga maitsvaid ning küllaltki suuri marju, puuduseks on vaid vähene saak.

Põõsast on lihtne kasvatada

Kuslapuud saab kasvatada teiste marjapõõsastega sarnastes oludes.

«Söödav kuslapuu on üsna vähenõudlik kultuur, mis kasvab edukalt igasugusel, isegi liivasemal ja toitainetevaesemal mullal,» kirjeldas Liina Arus. Päris varju ning väga kuiva kohta teda siiski istutada ei tasu, ka sohu mitte. Plussiks on ka see, et haigused ja kahjurid teda esialgu Eestis eriti ei kimbuta.

Söödav kuslapuu tunneb end hästi lõikamata. Väga pikaealine põõsas kasvab kuni kahe meetri kõrguseks. Teadur on teinud katseid ning proovinud mõnel põõsal tugevamat noorenduslõikust, aga see on taimedele mõjunud halvasti, vahel koguni hukutavalt.

«Eemaldan vaid mahavajunud oksi, vahel olen mõne oksa ka põõsast välja lõiganud, aga väga tugevalt hõrendada ega kärpida teda ei maksa,» soovitab ta. Kärpida ei tasu seetõttu, et viljad tulevad teise aasta okstele.

Et põõsas jääb ajapikku seest hõredaks, on see lindudele hea pesapaik. Nemad omakorda aitavad kahjureid tõrjuda. Linnud nokivad vahel küll ka marju, kuid ei muutu selliseks nuhtluseks nagu maasikatel ja murelitel.

Suurtesse tootmisaedadesse teadur seda kultuuri soovitada ei julge, sest saak on väike, piirdudes tavaliselt 1—1,5 kilogrammiga. Korjamine nõuab aega, mõnel sordil kipuvad marjad pudenema, mõnel jälle on väga tugevalt varre külge kinnitunud, liiati valmivad nad ebaühtlaselt kahe-kolme nädala jooksul.

Lastega peredele, kes tahavad koduaiast varakult mekkimist leida, on see vitamiinirikas mari aga suure väärtusega. Kindlasti soovitab Liina Arus aeda istutada vähemalt kaks sorti, sest siis on saak risttolmlemise tulemusena parem. Tõsi, parajasti aiandusuuringute keskuses istikuid pakkuda ei ole, sest viimastel aastatel nõutakse neid palju, rohtsete pistikutega paljundamine on aga vaevarikas.