Raha ei too turvatunnet

Arved Breidaks Foto: Erakogu

IGA LEHETOIMETAJA teab vana turundusnippi, et kõige paremini müüvad lood ja pildid, kus peategelasteks on lapsed, loomad või ideaalis mõlemad korraga. Poliitikas on asi samuti ja sestap on erakondade vahel juba aastaid käinud võistlus kõige lastesõbralikuma partei tiitli pärast.

Erakondade laste- ja perepoliitika käimatõukav jõud on asjaolu, et Eesti loomulik iive on pikka aega olnud negatiivne, rahvastik kahaneb ja vananeb. Kuigi 2010. aastal tõusis iive korraks plusspoolele, vajus see mullu tagasi miinusesse, kus on püsinud üheksakümnendate aastate algusest saadik.

Perspektiiv näib vilets, sest ülemöödunud kümnendil sündinud vähesed inimesed on jõudmas lapsevanemaks saamise ikka ning puht matemaatiliselt ei ole kõrvalise abita (loe: sisserändeta) võimalik Eesti rahvastikupüramiidi kandvat osa lähitulevikus nooremaks muuta.

Eesti erakonnad on mõistnud, et valija ootab poliitikutelt sellises olukorras tegusid. Iibe positiivseks pööramise vajadusest on räägitud palju, välja on pakutud hulk meetmeid ja osa neist ka rakendatud, kuid kestlik positiivne iive ja rahvastiku kasv on jäänud tulemata.

Olukorras, kus kõik võimalikud lahendivariandid on läbi proovitud, aga probleemile pole leevendust leitud, tuleb küsida: kas lahendust on otsitud õigest kohast? Kas valitud meetod on olnud õige?

Erakondade omalaadne võidu­jooks selle nimel, kes valutab kõige rohkem südant eestlaste iibe pärast, on kestnud enam kui kümnendi. Laste- ja peretoetuste teema pressis erakondade valimisagendasse Eesti suurim eraannetaja Aino Järvesoo, kes käivitas 2001. aastal algatuse «Igale lapsele 1000 krooni».

Lastega perede majandusliku heaolu suurendamine on seejärel olnud erakondade üks prioriteet. 2003. aastal kogus Reformierakond tuntust vanemahüvitise lubadusega ning siis võimule tulnud peaminister Juhan Parts deklareeris, et kui tema valitsuse ajal ei suudeta sündimust suurendada, võib selle läbikukkunuks lugeda.

Populaarsust toonud vanemahüvitise tuules on Isamaa ja Res Publica Liit suutnud välja mõelda vanemapensioni, Sotsiaaldemokraatlik Erakond on aga võtnud eesmärgiks kolmekordistada 19-eurone lastetoetus.

Reformierakond tahaks selle muuta vajaduspõhiseks, et siis toetusmäär «mitmekordistada». Kõigi nende meetmete sisuks on rohkem raha.

Üha kasvavad kulutused lastega peredele on küll tore, ent kas see viib meid väljasuremiskursilt kõrvale? Kas perspektiiv saada tulevikus kõrgemat pensioni innustab näiteks kahekümnendates noori veel üht last saama? Kas igakuise lastetoetuse tõus 60 euro kanti likvideerib ohutunde, mis väidetavalt takistab peresid saamast kolmandat ja neljandat last? Ma ei usu.

KÕIGEST HOOLIMATA ei saa öelda, et toetustel pole mingit tähtsust, sest pärast vanemahüvitise seadustamist 2004. aastal sündimus tõesti suurenes.

Kasvas just nende sünnitajate osakaal, kes olid seni mingil põhjusel lapse saamisega viivitanud. Eraldi toodi välja tõik, et sünnitama hakkasid karjäärinaised, kes varem ei soovinud kogeda lapsepuhkusele jäämisega kaasnenud sissetuleku märkimisväärset vähenemist.

Nõnda süvenes arvamus, et rahaga on võimalik sündimust suurendada. See mulje on osaliselt õige, sest kui ema töölt kõrvalejäämine ei too perele kaasa sissetuleku suurt vähenemist, võib lapse saamise otsus tulla tõepoolest kergemini kui enne 2004. aastat.

Ent teame sedagi, et vanemahüvitisest ei ole kujunenud seda miskit, mis Eesti pered lasterikkamaks muudaks.

Viljakas eas Eesti naise keskmine sündimuskordaja oli 2011. aastal 1,52, kuid rahva taastootmiseks peaks see olema vähemalt 2,1. Piltlikult öeldes hakkas vanemahüvitise kehtestamise järel küll rohkem naisi sünnitama, aga lapsi saadakse peresse üks-kaks, mitte kolm-neli, ja seda on iibe plussi pööramiseks vähe.

TEGELIKULT POLE laste saamisel majandusliku turvatundega kuigi palju pistmist, sest naiste sündimuskordaja on enamikus meist oluliselt rikkamates Euroopa riikides samuti allpool rahvastiku taastootmise piiri. See tähendab, et väikeste perede probleem ei ole raha vähesus ja kui probleem pole rahas, ei saa seda ka rahaga lahendada.

Poliitikutel on mugav üksteisega üha suurenevate peretoetuste kehtestamise nimel võidelda ja muuta perede olukord nende sõnul turvalisemaks, aga kokkuvõttes ei muutu iibeküsimuses seeläbi suurt midagi.

Võitlevad poliitikud teevad hoopis karuteene, sest kui noortele alalõpmata rõhutada, et laste saamine on praegu ebaturvaline ja muutub turvaliseks alles pärast uue toetuse rakendamist, tekitabki see püsivalt ebaturvalise õhkkonna.

Kui tuntud poliitik ütleb, et vaesus on Eestis kolmanda lapse nägu, siis millise sõnumi see küll noortele võiks saata? Innustava kindlasti mitte, pigem hoiatava.

Vahest ei peaks perepoliitilistes seisukohavõttudes seostama laste saamist igal võimalikul juhul raha ja toetustega, sest pikapeale süveneb mulje, nagu oleksid lapsed sedavõrd kallid, et neid pole kõrvalise toetuseta võimalik üles kasvatada, kui sa pole just rikaste ja ilusate killast.

Mõistagi on laste kasvatamisega seotud kulud, ent seejuures ei ole probleem tihtipeale selles, et raha on vähe, vaid et seda vähest ei osata otstarbekalt kasutada.

Tegelikult hoolitsevad riik ja omavalitsused Eesti perede eest juba üsna hästi. See, et riik kõigi ja kõige eest peaks hoolitsema, pole mõeldav.