ÜKSKÕIK mis kellaajal praegu teler käivitada, vaatab sealt kolmekuusele (!) puhkerežiimile redutseerunud saatejuhtide ja toimetajate toodangu asemel vastu see, kuidas Inglismaa politseinikud ning hea tahtega külaelanikud Aidensfieldis ja Whitbys, Midsomeris, Oxfordis ja Londoniski roimareid jälitavad, olgu selleks taibukaks Pinkertoniks siis Blaketone, Lewis, Bellamy, Poirot, kohtlasevõitu Japp, lihtsameelne Hastings, miss Marple või keegi teine.
Eputamisest ja roppustestki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki nondel filmikestel on väike lisaväärtus kohaliku olustiku, sealhulgas iluaedade tutvustajatena, jääb kohati mulje, et Eesti Televisiooni (ETV) kava kokkupanijate meelest ei peagi me suvel telerist nägema midagi muud kui tapmist ja tagaajamist.
Heaks vahelduseks olid Suurbritannia kuninganna Elizabeth II 60. valitsemisaastapäevaga seotud filmid, mida viimastel nädalatel on näidatud söögi alla ja peale. Isegi kuulsaima 90-aastase taadi, prints Philipi haiglast väljakirjutamist peeti meile pakutava infovoolu hulgast uudiskünnise vääriliseks.
Kuidas aga elab sealne lihtrahvas? Selle kohta saame Londoni olümpiaehitiste valmimist kajastavatest saadetest teada vaid aimamisi.
Meie Maarjamaa tavakodanike argipäeva, mis on vaheldusrikas suvelgi, käsitletakse teleris poliitikute eneseupitamiste ja väljakeerutamiste kõrval sootuks episoodiliselt. Pahatihti võimendatakse positiivseks ja järgimist väärivaks hoopis tipp-poliitikute küsitava iseloomuga lausungid.
Nii näiteks laskus president Toomas Hendrik Ilves (ETV järgi otsustades) ebaväärika, et mitte öelda labase voorimeheliku tänitamiseni, kui võttis tigedasti maha teha tunnustatud majandusteadlase Paul Krugmani arvamuse meie paremäärmusliku, sotsiaalset sidusust lõhkuva majanduspoliitika kohta.
Tavainimese toimetulekuprobleemidele (mituteist tuhat näljadieedil last) lahenduste otsimise asemel pühendutakse rahvusringhäälingus liigtarbimise reklaamimisele.
Alles see oli, kui Vikerraadio saatejuht oli lastekaitsepäeva hommikuks kutsunud saatesse toidutöösturite ruupori Sirje Potisepa, kes ei väsinud kiitmast Eesti parimateks toidutoodeteks tunnistatud liha-, piima- ja alkoholisaadusi. Need on küll üsna kallid, aga see-eest mäherdune maitseelamus tarbija sulnil keelel jaanipäevaeelsetel grillipidudel!
Paari kuu eest oli ETV-s järjekordne «Eesti laulu» promosaade, kus sädelev preili Piret Järvis astus Ott Leplandi ja teiste muusikute esitatud hittide teadustamiseks ekraanile iga kord uhiuues luksustualetis. Noid kleite, pluuse, särkpusasid, püksseelikuid, pidupihikuid ja muid ränka raha (kas ETV eelarvest?) maksnud garderoobikomplekte oli terve tosin või enamgi.
Seesuguse laristava 12-osalise ürpideseeria soetamise idee oli andnud ETV meelelahutussaadete toimetaja Mart Normet. Paraku on tolle noorelt televisioonis karjääri teinud, enesekindlusest pakatava teletegelase maitse ennegi soovida jätnud.
Ühtlasi oleks Marko Reikopil ja Anu Välbal mõtet koos toimetajatega läbi kaaluda, kas ikka tasub igas hommiku- või õhturevüüs eraldada aega mingile pooliku muusikuharidusega kitarriplõnksutajale. Elus leidub ju muudki käsitlemisväärset.
Olgu lõpuks antud ka üks plusspunkt ETV-le ja Vikerraadiole. Hea, et nad pole oma saateisse kutsunud roppsuud Juku-Kalle Raidi, kellel näikse juhuse tahtel parlamenti pääsemine katuse lõplikult pealt ära tõstnud olevat.
Poolteist nädalat tagasi mõtiskles mehike Kuku raadio «Keskpäevatunnis» noortele valimisõiguse andmise teemal arutledes, et kui ta esitaks valimiskomisjonile näiteks oma spermaga täidetud preservatiivi, siis mitu lisahäält talle seepeale antaks, sest spermaports võimaldaks tal ju pürgida tuhandete või kogunisti miljonite elude kaasautoriks.