Kas metsavargad ja maksupetturid?

Rannar Raba

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Tere. Täna räägime Viljandi ettevõtjatest. Millised nad on? Lühidalt öeldes metsavargad, relvakaupmehed ja maksupetturid.

Ehkki nad ei loe raamatuid, ei oska üheski keeles korrektselt kirjutada ega käi teatris ja kontsertidel, on neil hästi selgeks õpitud, kuidas riiulifirmasid asutada. Nad teavad, et see on parim moodus hoiduda hämaratest tehingutest tingitud ebameeldivustest.

Kooliharidusele pole nad just ülearu palju aega ja energiat kulutanud, kuid mõistavad suurepäraselt «valuka reeglit»: mida osavam oled jälgede segamisel, seda edevamad veljed võid oma kabrioletile alla kruvida.

Vihaste võlausaldajate vältimiseks vahetavad Viljandi ettevõtjad tihti telefoninumbrit ning kandivad järjekindlalt oma vara õdede-vendade ja haige vanaema nimele.

Nad pöörduvad kõigi vestluspartnerite poole sina-vormis, ise samal ajal nätsu närides. Pole vahet, kas vastas seisab ümbrikupalga eest «otsa» tegev labidamees, tankla teenindaja või linnapea — kõigi puhul kasutavad nad ühesugust lamedat kõnepruuki. Ebameeldiva teemaga tülitavat ajakirjanikku ei pea nad paljuks ähvardada füüsilise noomitusega.

Viljandi ettevõtjad näevad kurja vaeva, et mitte vanglasse sattuda, aga kui pärast aastatepikkust veiderdamist ja kohtu lollitamist peaks siiski juhtuma halvim, panustavad nad kinnipidamisasutuses oma kehvale tervislikule seisundile ning nõuavad kõikvõimalikke eritingimusi. Kui muu ei aita, heidavad kongi põrandale pikali ja teesklevad krampe.

Vaat sellised on Viljandi ettevõtjad.

Kirjeldades elevanti

Kas sellise koondportree serveerimine avalikus ruumis (praegusel juhul ajalehes) on õigustatud? Minu meelest mitte, mistõttu palun vabandust kõigilt, kellele liiga tegin. Samas kinnitan, et eelöeldu vastab tõele — olen niisuguste ettevõtjatega «Sakalas» töötatud aastate jooksul korduvalt kokku puutunud.

Minu üldistuse häda peitub selles, et jätsin teadlikult kõrvale teise poole: ettevõtjad, kes austavad seadusi ja maksavad korrektselt makse ning keda iseloomustavad edasipüüdlikkus ja hästi arenenud sotsiaalne närv.

Neid on eelkirjeldatutest mõistagi palju rohkem.

Niisiis võib elevanti kirjeldada õige mitut moodi. Kes kombib lonti, tunneb ära millegi, mis sarnaneb köiele. Kes satub jala juurde, räägib millestki puu taolisest. Hoopis huvitavat juttu võib kuulda selle suust, kes õnnetu juhuse tahtel peatub looma saba all.

Umbes samamoodi maaliti Eesti majandusajakirjandusest värvikas portree Viljandi tänavuste hansapäevade sissejuhatuseks korraldatud konverentsil «Ettevõtja ja meedia».

Vahelepõikeks olgu öeldud, et see oli igati asjalik üritus, mida iseloomustasid hästi läbimõeldud korraldus ja huvitavad esinejad. Tean, et linnavalitsust kannustasid asja ette võtma 2015. aastal Viljandis peetavad rahvusvahelised hansapäevad, millega kaasneb kohustus korraldada mitu kõrgetasemelist konverentsi. Esimese kondiproovi võivad organisaatorid igatahes salvestada töövõitude kausta.

Ent naaskem põhiteema juurde. Millised siis on konverentsil (eeskätt Rein Kilgi ja Priit Hõbemäe ettekannetes) kõlama jäänud mõtete järgi meie majandusajakirjanikud?

Kahtlemata rumalad ja pealiskaudsed. Ja mis põhiline: nad on paadunud klikisõltlased, keda huvitab pigem vorm kui sisu.

Seejuures ei tõrgu nad ajalehe internetiväljaande loetavuse huvides tiražeerimast lausvalet, liialdustest ja sõnade väänamisest rääkimata. Inimeste tunnetest ja eraelust sõidavad nad otse loomulikult teerulliga üle.

Neil pole aimugi, mis vahe on sekundaarsel ja tertsiaalsel sektoril, ammugi mitte, kas ACTA-t süüakse ketšupi või majoneesiga. Ja kui mõne järjekordse online-nupu jaoks on tarvis Rein Kilgi kommentaari, valivad nad telefonist esimese Reinu, tundmata huvi perekonnanime vastu. Mis vahet seal on? Rein on Rein — peaasi et midagi ütleb!

Kondoomid lihaletis

Nii nagu minu kirjeldus Viljandi ettevõtjatest, on ka äsjase kuvandi materjal ammutatud elust enesest.

Internet on tõepoolest ajakirjandust tundmatuseni muutnud, lisades tubli annuse pealiskaudsust ja kergemeelsust. Ajakirjanike töötempo on meeletult kasvanud, mistõttu on jäänud kahetsusväärselt vähe aega süvenemiseks ja arutlemiseks.

Jah, meie teaberuumis ruulivad portaalid, kus kõrvuti esitletakse uudiseid Euroopa finantsstabiilsuse fondist ja jalgade raseerimisest. Sama hästi võiks supermarketis panna kondoomid lihaletti rulaadi kõrvale ning õlle banaanide ja õunte keskele.

Need hädad kummitavad tõesti Eesti meediat. Ja mitte ainult Eesti oma. Neist tuleb rääkida, neid tuleb taunida. Ent mööngem: selline segadus pole siiski kogu meediat hõlmav reegel ning seda võinuks esinejad asjatundlike inimestena rõhutada.

Konverentsi kohvilauas tõdes üks Viljandi koolijuht, et linna arengukava aruteludel pidavat valitsema arusaam, nagu oleks «Sakala» põhimõtteliselt kohalike ettevõtjate suhtes vaenulikult meelestatud ning teeks kõik selle nimel, et neid pisivigade eest mustata.

Ma ei imestanud, sest ka äsjane konverents päädis Rein Kilgi blamaažiga, kuidas «Sakala» toimetuse küündimatus võttis temalt pärast Sakala saeveski asutamist isu Viljandimaale järgmisi investeeringuid teha ning kuidas kohalikud ajakirjanikud on talle kümne aasta jooksul pelgalt kahel korral helistanud — mõlemal juhul pahatahtliku tagamõttega.

Sedavõrd suur mõjuvõim teeks lehetoimetusele muidugi au. Ainus häda on, et Kilgi jutt ei vasta tõele. Aga see selleks.

Nui neljaks!

Julgen kinnitada, et «Sakalat» ja enamikku teisi Eesti maakonnalehti pole põhjust klikimeedia nimetusega pärjata. Vähemalt mitte praegu. Pigem vastupidi: majanduskriisi kainestav mõju on sundinud ajalehti oma tellijaid varasemast märksa jõulisemalt hoidma. Seetõttu jõuavadki paljud uudised tasuta internetiväljaannetesse alles mitmepäevase viivitusega. Kui üldse.

Mis puudutab põhimõttelist ettevõtluse vaenamist, siis selleks pole ühtki mõistuspärast põhjust. Kui on hästi, kirjutame, et on hästi. Kui on halvasti, siis kirjutame, et on halvasti.

Lisaks vajab kummutamist müüt, mille järgi sõltub lugude valik sellest, kuidas see võiks mõjutada väljaande reklaamimüüki. Tegelikult puudub ajakirjanikel reklaamitoimetuse tublide tüdrukutega igapäevane kontakt, isegi kohvi ei jooda samas ruumis.

Juba ajakirjaniku kutse-eetika ei võimalda järjekindlalt mõelda sellele, kuidas tema tegevus võiks mõjuda väljaande majanduslikule olukorrale. Kui on uudisväärtuslik lugu, siis tehakse see ära. Nui neljaks! Isegi kui reklaamitoimetus selle peale juukseid kitkub.

Samas olen vägagi nõus nendega, kelle arvates vääriksid positiivne areng ettevõtluses rohkem esiletõstmist. Viljandimaa pole ära teeninud seda, et temast räägitakse ainult kui mõttetust pommiaugust. See pole kellegi, ka mitte ajalehe huvides.

Niisiis kutsun ettevõtjaid üles oma tegevust julgemalt lehetoimetusele tutvustama. Rääkige meile, millised on teie plaanid, millised edusammud. Kuhu laienete? Milliseid uusi huvitavaid ideid vaete? Kellega koostööd teete? Kuidas inimesi koolitate? Kuniks vihje ei kanna endas varjatud eesmärki saada lehes tasuta reklaami, on kõik hästi. Me kirjutame rõõmuga.

Samas olgu siiski rõhutatud: ajaleht ei saa pidurdada arukate inimeste väljavoolu maakonnast. Olgugi et meedia kujundab inimeste meeleolu, on valikute tagamine ikkagi kohalike ettevõtjate ja poliitikute kätes.

«Sakala» ei hakka iial linna või maakonna suhtekorraldajaks, kes teadlikult negatiivse info prügikasti praagib. Meie õnn ja rõõm on tõe kuulutamine — nii kiiresti ja otsesõnu, kui see vähegi võimalik on. Ka majandusteemadel.

KONVERENTS
Viljandi linnavalitsus korraldas 8. juunil pärimusmuusika aidas majanduskonverentsi «Ettevõtja ja meedia».
• Konverentsist võttis osa suur hulk Viljandimaa ettevõtjaid, aga ka kohalikke arvamusliidreid teistest valdkondadest.
• Esinesid riigikogu majanduskomisjoni esimees Arto Aas, ökonomist Andres Arrak, ettevõtja Rein Kilk ja ajakirjanik Priit Hõbemägi.
• Ettevõtjate arutelus teemal «Väikelinnad Eestis — kuvand ja tegelikkus» osalesid kohalikud ettevõtjad Jaak Sulg, Tarvo Moss ja Rain Hüva ning pärimusmuusika keskuse juhataja Ando Kiviberg.
• Päeva juhtis ajakirjanik Ainar Ruussaar.
Allikas: «Sakala»

Tagasi üles