Sõnajalaõis toob armu asemel rikkust

Eestis kasvab looduslikult 22 liiki sõnajalgu, kuid rahvajutud ei tee neil õitest kõneldes vahet. Sellele pildile on jäänud harilik naistesõnajalg (Athyrium filix-femina). Foto: Liisi Seil / Sakala

Taas on Eestisse jõudnud aeg, mil pikkade valgete päevade vahele mahuvad vaid pikukesed ööd. Alles siis, kui sõnajalaõied on jaaniõhtul ära õitsenud, hakkab pimedus kukesammu haaval suvesse tagasi hiilima.

Valget aega puudutav jutt on mõistagi tõsi, ütlete, kuid sõnajalaõis — see on ju väljamõeldis! Kes meist poleks koolis bioloogiatunnis õppinud, et sõnajalad paljunevad eostega või vegetatiivselt risoomi abil.

Arvatavasti lisate, et iga kainelt mõtlev inimene tõlgendab sõnajalaõie otsimist kui armunute ettekäänet jaanitule seltskonna juurest eemalduda. Ilmselt just seepärast on müstiline nähtus muutunud armastajate sümboliks, kuigi vana rahvapärimuse kohaselt on sel armuasjadega vähe ühist.

Kuid leidub ka kahtlejaid.

«Arvata võib, et see on legend, aga kuidas saab seesama legend nii sarnaselt mujalgi maailmas tuntud olla?» arutleb inimene ühes internetifoorumis. «Äkki ikkagi on kunagi miskit säärast juhtunud? Kes ütleb, et igasugu legendid on väljamõeldised?»

Tuleb möönda, et paljude asjade olemasolu sõltub suurel määral uskumisest. Seepärast tasub end ikkagi kursis hoida sellega, mis juttu vanarahvas sõnajalaõiest on rääkinud.

Kui Viljandi muuseumist selles osas abi palusin, leidis sealne etnograafiakogu kuraator Tiina Jürgen nagu minu sooviks ettevalmistunult käeulatusest haruldase raamatu, milles olid kirjas vastused kõigile minu küsimustele.

Eesti rahvaluuleteadlase ja vaimuliku Matthias Johann Eiseni kirjutatud teos kannab pealkirja «Jaaniraamat. Arutused Jaaniöö ja Jaanipäewa kohta ja 25 Jaani juttu». See on Viljandi muuseumisse jõudnud kirjastaja ja raamatukaupmehe Hans Leokese arhiivist-raamatukogust.

Kollakal tiitellehel on kirjas, et raamat on trükitud 1899. aastal Tallinnas G. Pihlaka kuludega. Teosele lisab kaalu see, et lõpuleheküljel on ära toodud loetelu tähtsamatest trükitud abimaterjalidest ning inimestest, kes eri paikkondades sel teemal midagi on üles tähendanud.

Jaaniöö äratab looduse ellu

Mida siis kolletunud lehtedega raamatuke meile jaaniajast vestab?

Eks ikka seda, et jaaniöö on üks rikkalik imede aeg, mis oleks ainest andnud ka kuulsa idamaa raamatu «Tuhat ja üks ööd» autorile, kui too oleks sel ajal juhtumisi siia kanti sattunud.

«Jaaniööl tuleb iseäralik elu loodusesse. Puu kõneleb puuga, loom loomaga, lind linnuga,» kirjeldab Matthias Johann Eisen. «Lilledki ajavad lilledega Jaaniöösel juttu ja rohi kuulutab sahisedes oma tähelepanemisi rohule. Kivid üksi seisavad tummalt ja kuulavad kadeda meelega pealt, kudas terve loodus ennast «Jututuaks» moondanud.»

Hm, huvitav on lugeda, et juba 113 aastat tagasi kasutati tänapäeva internetimaailmas omaks võetud terminit «jututuba».

Aga naaseme jaaniöö juurde. Matthias Johann Eiseni andmetel võivad targad inimesed sel ajal kuulda looduses jutte tuleviku juhtumistest. Üks võimalus on minna sõnajalgade keskele ja teha seal endale ümber rist, et vanapagan segama ei tuleks. «Sõnajalgade seas seistes näeb kõik ära, mis tulevikus sünnib,» teab Eisen.

«Esivanemate auuks piab ütlema, et nad liig vähe seda abinõuu pruukisivad,» lisab ta. «Tuli tulevik, missugune tuli, nad läksivad talle ennemini nii ütelda kinniste silmadega vasta.»

Muide, vanapaganal olevat sõnajalgadega omamoodi su-he — ta pidavat nende alla varjule pugema, kui mõni vaenlane kiusama kipub. «Kas sõnajalg vanapaganat tõesti pikse noole ja hundi hamba eest hoiab, seda aru pole ma ometi kätte saanud,» tunnistab raamatu autor.

Kuid nüüd siis sõnajalaõiest. Vastupidiselt tänapäevasele arvamusele ei olnud see armuõnne märk, vaid hoopis võimalus suureks rikkuseks.

Matthias Johann Eiseni sõnul tundis muistne eesti mees mitut abinõud, mille abil rikkaks saada, kuid enamik neist oli seotud ebameeldivate kohustustega. Näiteks krati muretsemine tähendas lepingut vanapaganaga.

Kokkuleppe hinnaks oli tilgake verd, millega krati peremees müüs vanakurjale ka oma ihu ja hinge.

«Seda himustas vaevalt mõni esivanematest,» nendib

Eisen ja lisab arutluse, mis kõlab taas ootamatult tänapäevaselt: «Ses tükis jäävad uue aja mehed esivanematest kaugele maha, sest uue aja mehed armastavad liig tihti vanapaganaga sõpruse seadust teha ja lubavad hea meelega ihu ja hinge vanapaganale, et aga selle läbi enestele kasu saada.»

«Sõnajala õie omanik ei pruukinud aga vanakolliga mingisugust lepingut teha,» jätkab rahvaluuleteadlane. «Ülepea ei nõutud sõnajala õie omaniku poolt mingisugust kurjategemist ega pandud talle muid sarnasid tingimisi ette. Lühedalt: sõnajala õie omanik võis just niisama elada nagu iga muu inimene. Sõnajala õis käib seega kõigist muudest varanduse andvatest abinõudest üle.»

Õitseb ainult ühe minuti

Vanarahvalt kogutud pärimuse kohaselt õitseb sõnajalaõis ainult jaaniööl. See hiilgab ja särab nagu tuluke pimedas. Mõnel korral on õit nimetatud isegi kollaseks, punaseks või siniseks.

Imeline õis avaneb kesköösel ja seisab sõnajala otsas vaid minuti, tema vägi õnnistab leidjat see-eest igavesti.

«Su raha ja varandus kasvab, su ettevõtted õnnistuvad hästi, su soovid lähevad täide. Hädad, kahjud ja õnnetused lähevad sinust mööda. Õnn astub su uksest sisse ja jääb su juurde elama, kuna kõik muud õnne tuhatnelja taga ajavad ja taga ajades tihti kaela murravad,» loetleb «Jaaniraamat».

Sõnajalaõis teeb omaniku soovi korral nähtamatuks. Selle leidja näeb ja teab kõike, mõistab lindude, loomade ja putukate keelt ning saab aru isegi puude kohinast.

Õnne jahtisid paljud

Kuid sõnajalaõit leida pole sugugi kerge. Palju hõlpsamini on asi korda läinud sellel, kes on sellega kogemata kokku juhtunud.

«Tihti kuuleme lugusid, et keegi Jaaniööse läbi sõnajalgade sammus ja sõnajala õis, ilma et sammuja õie peale sugugi mõtles, talle iseenesest saapa säärde, kinga ehk viisu vahele sattus,» jutustab Eisen.

Aga sedamaid ilmus vanapagan inimesele osaks langenud õnne ära röövima. Vahel proovis ta õit endale saada hirmutades, teinekord meelitades.

Veelgi suuremaid takistusi oskas vanapagan veeretada nende teele, kes läksid jaaniööl just sõnajalaõit otsima.

«Jõed ja järved ja kraavid toob vanapagan ühele ette, teisele jälle mäed ja orud, kolmandale läbipeasemata laaned ja rägastikud,» kirjeldab Eisen. «Kes vanapagana vigurisi ei tunnud ja nende vasta aeglasti abi ei otsinud, pidi alati tühjalt tagasi minema, ilma et õit nähagi saanud.»

Selleks et õit leidja käest endale saada, kasutas vanapagan vahel peent kavalust. Ta moondas ennast õie omaniku pereliikmeks või mõneks muuks sugulaseks, vahel isegi mõisahärraks, ja palus leitud õit näha.

«Õie leidja ei teadnud oma sugulast sugugi karta, seda enam veel, et vanapagan tähendatud inimese äältki oskas järele teha,» nendib Eisen. «Hea meelega näitas õie leidja omakstele leidust, aga sellesama silmapilguga kaotas ta oma kalli varanduse. Nagu õhk kadus leidja sugulane kõige õiega.»

Mõnel korral muutus sugulane pärast saagi kättesaamist jäneseks ja lippas metsa, sagedamini kadus vanapagan saagiga konna näol.

Kuid kes ennast vanapagana kiusatustest eksitada ei lasknud, hoolega ette vaatas ja sõnajalaõit nagu silmatera valvas, selle käsi käis vanarahva jutu järgi ütlemata hästi ja ta sai kõik, mida iganes soovis.

Selle kohta, kuidas rikkaks jääda, ei ole esivanemad kahjuks Matthias Johann Eiseni sõnul pikki seletusi andnud.

«Vist olivad esivanemad ses tükis targemad kui uue aja lapsed, kellele raamatuid piab kirjutatama, kudas rikkaks jääda. Meie Jürid ja Jaanid oskavad väga hästi raha pillata, ei oska aga raha ja rikkust hoida,» tõdeb mees 113 aastat tagasi kirjutatud raamatus.

Eks passi seegi tõetera hästi meie tänapäeva.

ARVAMUS
URMAS LAANSOO,
Tallinna botaanikaaia metoodik
Sõnajalad ei kuulu õistaimede ehk katteseemnetaimede hulka, seega teaduslikku tagapõhja nende õitsemise juttudel pole. Kuid õitsevat sõnajalga võib näha unenägudes.
Täiskasvanud sõnajalgadel moodustuvad soorused ehk eoskuhjad, mis on küpsenult enamasti pruunikat värvi, kuid võivad olla võõrliikidel ka hõbedased, kuldsed või punased.
Kas vanarahvas võis legende luues sõnajala segi ajada mõne teise, õitseva taimega? Ei saa välistada, et sõnajalataime lähedal, kõrval või lehtede vahel kasvas ja õitses mõni teine taim, mis võis pilvisel ööl hämaras metsas segadust tekitada. Sõnajalga meenutab näiteks tavaline niidu- ja metsataim mets-harakputk (Anthriscus sylvestris).
Eestis kasvab looduslikult 22 liiki sõnajalgu. Nende seas on haruldusi, kellel on Eestis vaid üks leiukoht, ning selliseid, keda kohtab sageli. Kõige tavalisemad meie metsade sõnajalad on kilpjalg, maarja-sõnajalg, ohtene sõnajalg, naistesõnajalg ja harilik kolmissõnajalg.
Maailmas on koguni 9100 liiki keerdlehiktaimi ehk sõnajalgtaimi (Polypodiopsida) 231 perekonnast ja 33 sugukonnast.