SEAL TA SEISIS säravas kevadises õhtupäikeses ja silmitses mööduvat liinibussi. Üks ilus suureks sirgunud põdralaps. Pööras seejärel bussile selja ja hakkas jooksma. Jäin teda silmitsema, sest põtra ei näe iga päev, pealegi nii lähedalt.
Lõpetagem surma külvamine ja pime hävitustöö!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ent looma jooks oli kuidagi imelik. Selline raske ja tönts. Ta pigem hüppas kui jooksis, sest tal oli... vaid kolm jalga. Parema esijala asemel oli könt, mis oli ülaltpoolt põlve kas ära lõigatud või rebitud. Endise tugeva jäseme asemel ripnes jäänus, mille otsas võis veel näha lõtva nahka.
Mind vapustas haavatud põdra elutahe. Meie buss liikus edasi ja ka loom jätkas mööda värskelt haritud põldu oma hüplevat teekonda. Jääbki saladuseks, kes seda noort ilusat põdramullikat vigastas. Olen veendunud, et see pidi olema mingi võimas terariist, sest mis muu suudaks nii suurt looma sel moel räsida.
Kirjeldatud vaatepilt avanes 22. mail Viljandi—Kärstna liinil sõitvast bussist Asu peatuse kandis. Kas looma viibimine maantee lähedal võis viidata hiljutisele liiklusõnnetusele? Võib-olla tõesti, ehkki julgen selles kahelda, sest auto pole ju terariist. Ehk oli süüdlaseks harvesteri tera, suur vikat või mingi muu põllumasin.
VEIDI EEMAL PODISES teeveeres üksik hiiglaslik traktor. Minu mällu on jäänud selle suured, inimesest kõrgemad rattad, aga mis agregaat taha oli haagitud, ei taibanud ma vaadata.
Miks ma siin sellest kirjutan? Tahan öelda: inimesed, ärgake! Vaadake ja märgake, mis ümberringi toimub! Pange tähele, mis toimub meie endiga! Lõpetage surma külvamine ja pime hävitustöö!
On aja märk, et maainimestest on saanud või saamas linnainimesed — nii füüsilises kui vaimses mõttes. Paraku ei oska linnainimesed sageli looduse hävingut märgata. Ja mida ei näe, seda nagu poleks olemaski.
Kahjuks pole ka massimeedia kuigi usin kajastama looduskeskkonnas toimuvaid negatiivseid protsesse. Kui midagi moka otsast poetataksegi, näiteks mesilaste massilise hukkumise kohta, tehakse kähku üsna suvalised järeldused ning usutakse, et probleem on sellega kenasti paika pandud ja teema ammendunud. Vähemalt mõneks ajaks.
Eespool kirjeldatud juhtum on aga väga konkreetne ja ühemõtteline. Ma ei saanud kuidagi sellest vaikida. Olen nendel teemadel ka varem «Sakalas» sõna võtnud, kuid ei oska aimata, kas sellest kasu on olnud.
Kardetavasti mitte.
MÄLETAN, KUIDAS leidsin juba 50 aastat tagasi lapsena viljapõllult jänese, kellel vikat oli tagumised jalad ära lõiganud.
Võtsin loomakese sülle, viisin koju ja usaldasin isale. Isa oli väga osavõtlik ja ma uskusin, et saame haavatu elu päästa. Tegime talle isegi kasti sisse heinaga vooderdatud pesa. Järgmisel päeval oli kast tühi. Jah, küllap isa teadis, mida teha — ta oli ju kunagi küülikuid pidanud.
Käesolevat lugu kirjutades lebas minu laual ornitoloogiaühingu põllumajanduse projektijuhi Maarja Semmi 2003. aasta 17. juuli «Maalehe» lisas «Targu talita» ilmunud artikkel «Hoidu tapmast». Seda illustreerib foto kitsetallest, kelle esijalad on sidemeis.
Kirjutise juhtsõnas öeldakse, et põllumehed unustavad oma maadelt kopsakat saaki saada püüdes sageli, et suur hulk elusolendeid kasutab sama ruumi oma elupaigana.
Artikli põhiteemaks ongi niitmine. Tsiteerin: «Oskamatu ja hoolimatu niitmise ohvriks satuvad igal aastal tuhanded metsloomad ja linnud. Neile, kes viimaste käekäigust hoolivad, on lihtne soovitus: mitte niita heina heinamaa servast selle keskpunkti suunas. Sest sellisel juhul varjuvad jänese-, kitse- ja linnupojad ja sulgimise tõttu lennuvõimetud vanalinnud heinamaa niitmata keskossa, kus nad viimase niite ajal surnuks lõigatakse.»
TUNDUB, ET Maarja Semmi soovitus on liiga lihtne, et sellega arvestada. Sest seda lihtsalt ei tehta. Samuti on harva näha teadlikku käitumist nendel väljadel, mis piirnevad ühest küljest metsaga. Seal on tark servast serva niitmisel alustada tööd metsale kaugemast küljest, sest nii antakse loomadele ja lindudele võimalus metsa varjuda.
Niiduki tera kõrgus soovitatakse reguleerida nii, et see liiguks vanalindudest ja poegadest üle, artiklis on soovitatud 12—15 sentimeetrit.
Loo autor on kirjutanud ka teisest suurest probleemist, milleks on kultuurrohumaade liiga varajane sileerimine. Kui seda tehakse juuni algul, jäävad linnupesad lagedale ja rüüstatakse. «Nende säästmiseks ei tohiks vähemalt luhaniidul ja looduslikul heinamaal niitmist alustada pesitsusaja kulminatsioonis, see tähendab enne 15. juulit,» ütleb Maarja Semm.
Praegugi on juunikuu. Aeg, mil haljas tera paljudes paikades heina ja varsti ka vilja sisse saadetakse. Eelnimetatud artikli ilmumisest on möödunud üheksa aastat. Kas selle ajaga on midagi muutunud? Kindlasti on.
Aga millises suunas?
SATTUSIN HILJUTI ETV2-st nägema mesilaste kummalist kadumist käsitlenud dokumentaalfilmi, milles anti väga negatiivne hinnang Ameerika suurpõllundusele.
Tegin pärast seda tiiru Viljandi-, Tartu- ja Järvamaal ning vaatasin meie põlde uue pilguga. Avastasin jahmatusega, et ka meie põllumajandus on teinud hüppe suunas, mida filmis kritiseeriti: monokultuuride kasvatamine lõpmata suurtel pindadel, millega kaasneb süsteemne looduskeskkonna mürgitamine.
Ka niitmine käib hiigelpõldudel hiiglaslike masinatega. Kui traktorist istub, kõrvaklapid peas, mitme meetri kõrgusel mugavas juhikabiinis, ei pruugi ta tõepoolest hoomata, kes või mis tal vikati terade alt läbi käib.
Kui suviti bussiga sõidan, jälgin, kuidas maanteede ääres heina või vilja niidetakse. Ikka ja jälle olen pidanud sedastama, et seda tehakse risti vastupidi eeltoodud näpunäidetele. Seda on äärmiselt kurb tõdeda. Minu jaoks lausa nii kurb, et rõõm ilusast suveajast kipub kaduma.
MIKS EI VÕIKS põllumajandus- ja keskkonnaministeerium seda temaatikat üles tõsta? Miks ametnikkond ei juhi asjaomaste inimeste tähelepanu sellele, kuidas põllumajanduslik tegevus keskkonda kahjustab? Olen kindel, et läbimõeldud ja kontrollitud tegevuse korral saaks teha vähem kahju.
Kas ei peaks riik kehtestama soovituslike loodussäästlike niitmisjuhiste (kui need üldse kusagil riiulil olemas on) asemel kohustuslikke reegleid, mida juba kutsekoolides noortele õpetataks?
Lõpetuseks kordan veel: inimesed, ärgake ja märgake, mis toimub looduses, ning juhtige sellele ka teiste tähelepanu! Hoidugem tapmast, sest igal olendil, kes siia ilma sünnib, on meiega samaväärne
õigus elule.