Artikkel ilmus 15. juuni "Sakala" paberlehes
Hämaras toas tatsav laps märkas põrandal mustikasarnast lillakat nupsu. Ta noppis selle üles ja pistis suhu. Nups prõksatas hammaste vahel katki. Hetk hiljem lapsele pilgu pööranud ema ehmus, sest lapse suu oli verine.
Esmapilgul ei saanud ema aru, mis oli juhtunud. Laps ei nutnud. Ema asus põngerja nägu verest puhastama. Ja siis karjatas ta jälkusest: põrandal vere sees lebas katki hammustatud puuk.
Juhtunu üle tagantjärele mõeldes oletas ema, et võib-olla pidas kaheaastane laps verest pungil puuki mustikaks, sest oli mustikate aeg ja lapsele olid need maitsvad marjad tuttavad. Puuk oli tuppa sattunud koera küljes, end neljajalgse verd kurguni täis kaaninud, tema küljest lahti lasknud ja põrandale potsatanud.
Kuigi juhtum on erandlik, on seda ette tulnud varemgi. Kõnealuse lapse vanaema teab rääkida samasugust lugu, mis juhtus ühe tema tuttava peres. Võimalik, et needki kaks sündmust pole ainsad omataolised.
Puugihooaeg on taas käes ning varsti hakkavad ka marjad valmima. Ema ja vanaema panevad teistele peredele südamele, et kui kodus liiguvad nii lapsed kui lemmikloomad, tasub puugitõrjet eriti hoolsalt teha. Muidugi ei maksa ka teistel juhtudel puukidesse ükskõikselt suhtuda, aga täiskasvanu ei pista vähemalt kõike suhu.
Ülalkirjeldatud lugu juhtus eelmisel aastal. Pärast õõvastavat sündmust elas laps rõõmsalt edasi, sest tema ei saanudki aru, miks mustikas nii veidralt maitses. Nakkust ta koera verd imenud puugilt ei saanud.
Milline on oht?
Kas on üldse võimalik puugilt pisikut saada juhul, kui erinevalt tavalisest ei hammusta puuk inimest, vaid inimene hammustab puuki?
Tartu ülikooli kliinikumi nakkushaiguste arst Rita Pihlak, kes vaktsineerib soovijaid puukentsefaliidi vastu, arutas asja kolleegidega, sest kuulis kõnealusest juhtumist esimest korda.
Ta vastas, et kui keegi peaks suutma terve puugi alla neelata, ei ohusta teda puugi kaudu leviv haigus, küll aga on imeväike, pigem teoreetiline nakatumisoht vere kaudu.
«Haigusetekitaja — viirus või bakter — peab sattuma vereringesse, kuid maomahl inaktiveerib haigusetekitaja ehk muudab selle nakatamisvõimetuks,» lausus Pihlak.
Puugihammustuse kaudu on tema sõnul võimalik nakatuda põhiliselt borrelioosi ja entsefaliiti, harva anaplasmoosi, endise nimega erlihhioosi ning üliharva tulareemiasse. Teisi inimestele ohtlikke haigusi puugid ei levita.
Arst nentis, et viirused ja bakterid asuvad puugi seedetraktis ja erituvad inimese organismi puugi sülje kaudu. Kas ja kui palju satuvad need viirused ja bakterid aga verre, mida puuk on juba ohvrilt endasse imenud, ning kui kaua võiksid need seal püsida, selle kohta Pihlakul andmeid polnud.
Looma ja inimese veri
Kõnealusel juhul sülitas laps suurema osa verest ilmselt välja ega neelanud seda kuigipalju alla, kuid halbade asjaolude erandlikul kokkusattumisel võinuks ta mõnda haigusesse nakatuda. See on, nagu arst juba varem ütles, pigem teoreetiline võimalus.
«Loomade veres ei leidu HI-viiruse, süüfilise ning B- ja C-viirushepatiidi tekitajaid, mis on Eestis peamised inimeste vere kaudu levivad nakkused,» lausus Rita Pihlak. «Kui nimetatud haigusi sisaldav veri satub haavale või limaskestale, on haigestumise tõenäosuseks hinnatud 0,09 protsenti.»
Niisugust haigust oleks olnud võimalik saada, kui puuk oleks end haige inimese verest täis söönud, laps oleks selle katki hammustanud ning haigusetekitajad sattunuks lapse vereringesse.
«Puukide abiga levivate haiguste areng on keeruline, aga need pääsevad inimese organismi ikkagi hammustuse kaudu,» lisas Pihlak. «Vahel on inimesed arstile helistanud ja öelnud, et puuki eemaldades läks vereimeja katki. Pole vaja karta — nõnda nakkust ei saa.»