Robotite pealetung

Hans Väre Foto: Peeter Kümmel / Sakala

PUHKUS! Viimaks  saab pühenduda raamatutele, spordile ja loodusele ning lihtsalt pilvi vaadata. Eriti kui õnnestub mõneks nädalaks muruniitmine ja muud kohustused üldse maha jätta ja kodust kaugemale sõita.

Muidugi ei pääse isegi selle 28-päevase vabaduse ajal teatud proosalistest toimetustest, näiteks poeskäimisest. Või kas puhkuse sisseostud nii ebameeldivad ongi?

Võõral maal on ju vahelduseks täitsa huvitav kohalikku Tesco hüpermarketisse põigata ja puises ungari keeles kassiirile tervituseks jó napot kívánok soovida. Ainult et... kassiiri ei ole. Või noh, on ka mõni kassapidaja, kuid terve rida kassasid töötab ilma müüjata, võimaldades kundel endal ostud registreerida ja nende eest maksta.

Paar päeva hiljem sattusin peolauda ühe Tesco kaupluse juhatajaga. Tema sõnul võttis see ülemaailmne jaekaubandusfirma Ungaris esimesed iseteenindavad kassad kasutusele paar aastat tagasi ja nüüd tehakse pioneerkaupluses üle poole ostudest kassiiride abita.

Kas müüja puudumine ostjaid varastama ei ahvatle? Tuleb välja, et mitte eriti. Esiteks peab iga toote pärast triipkoodi sisestamist kaalule asetama. Arvuti teab täpselt kauba raskust ja saab kontrollida, kas tegu on ikka äsja registreerituga.

Teiseks jälgivad turvamehed teraselt läbi kaamerate, ega midagi salaja kõrvale panda. Kolmandaks polegi ostjad nii suured võõra vara himustajad kui müüjad. Tervelt 80 protsenti vargustest panevat Tescos toime poe töötajad.

MÜÜJATA KASSADE idee pole Eestiski uus. Kirjeldatutega sarnaseid aparaate on üles pandud näiteks Keilas, Tartus ja Tallinnas, kuid laialt pole nad meil veel levinud.

Kaubanduskettide automatiseerimiskiusatus on samas suur, sest hoolimata müüjate kasinast sissetulekust, tähendaks nendest vabanemine märgatavat kokkuhoidu. Enam ei tuleks jahmerdada ka heade töötajate otsimisega, mis on seda keerulisem, mida kasinam on tasu. Võib-olla ongi automaatkassasid meil seepärast seni vähe kasutusele võetud, et siin leiab korralikku tööjõudu väikese palga eest kergemini kui mujal Euroopas.

Ent lisaks sellele, et masinad palka ei küsi, on neil muidki eeliseid. Nad ei jää haigeks ega lapsehoolduspuhkusele. Neid saab ümber õpetada kiire tarkvarauuendusega. Nad ei eksi arvutades, ei varasta, pole kunagi halvas tujus, ei vaja puhkust ja nii edasi. Sestap on loomulik, et poed, tanklad, taarapunktid ja isegi hostelid, nagu «Sakala» hiljuti kirjutas, lähevad üle automaatsüsteemidele.

LAIALT LEVINUD arvamus, et vähemalt teenindussfääris püsib vajadus inimtööjõu järele endiselt suur, variseb seega järjest kiiremini kokku.

Mis meile siis veel üldse jääb, kui tööstuses ja põllumajanduses võtavad masinad niikuinii üha rohkem võimust? Võib-olla jõuame kunagi selleni, et inimesed vaid loovad kunsti, juhivad ettevõtteid ja masinaid ning tegelevad nišituru tarbeks käsitööga.

Ent see on veel ulmejuttude pärusmaa. Esialgu. Praegu tähendab robotite pealetung «pelgalt» seda, et märgatavalt väheneb vajadus lihttööjõu järele, kuid seegi on ülisuur muutus.

Kui olete viiekümneaastane poemüüja, võite selles ametis teenida pensionini, sest vaevalt kõikide lettide taha nii kiiresti masinad pannakse. Väikepoodides kasutatakse küllap veel tükk aega inimeste abi.

Ent kui olete keskkooli lõpetav noor, kes poemüüjaametile lootes edasi õppima minna ei kavatse, siis unustage see plaan parem kohe. Pigem varem kui hiljem tuleb ikka koolipinki istuda, vähemalt kui töötu abiraha saajate järjekorras seista ei taha.

Paljud paraku keerulisi töövõtteid omandada ei suudagi. Mis nendest saab? See küsimus ei kuulu ulmelisse tulevikku, vaid vajab vastust juba lähi­aastatel.