Loomad magamistoas, elutoast rääkimata

Arvi Laandele ja tema perele meeldib elada koos eksootiliste loomade ja lindudega. Madusid on majapidamises lausa kaheksateist. Foto: Kristi Ilves

Laanded on esmapilgul tavaline pere, kus on ema, isa ja kaks tütart. Kuid lisaks peaaegu igas maaperes elavatele koertele-kassidele on nende kodus koha leidnud hulk märksa kummalisemaid tegelasi.

Majapidamises leiduvad 18 madu, kaks gekot, leeguan, kaks kilpkonna, neli sisalikku, kalad, kaks eksootilist lindu, merisiga, kaks küülikut, üks hiigelsuur konn, imeilusad pikajalgsed tarantlid, hiired, rotid ja prisked tarakanid. Nimekirja viimased on, tõsi küll, esimestele toiduks.

Pereisa Arvi (35) sõnul on loomad talle lapsepõlvest saadik meeldinud. Eksootiliste elukate vastu tunneb ta huvi sellepärast, et see on nagu looduse peidetud külg.

Esialgu oli tal mõttes võtta üks madu. Aga nagu ta ise muigamisi tunnistab, oli tal endise napsimehena raske järgmisele ei öelda. Nagu ta varem iga õlle puhul tõotas, et see jääb viimaseks, nii oli nüüd roomajatega.

Viimaks oli vanas talumajas madusid rohkem kui inimesi. Seejuures arvestati laste ohutusega ja mürgiseid roomajaid koju ei toodud.

Peagi jäi Suislepa külas asuv hoone üha kasvavale elanikkonnale kitsaks ning seda asuti renoveerima ja teist korrust välja ehitama.

Suure töö ja vaevaga saigi Arvi lapsepõlvekodust tänapäevaste mugavustega ilus ruumikas maamaja. Pere oli tehtuga rahul ja tundus, et Tagametsa tallu on saabunud rahulikumad ajad, mil saab oma töö vilju nautida.

Pereisa räägib, et stressirohketel aegadel on talle ikka meeldinud pingete maandamiseks kas või mitu tundi järjest, kohvitass käes, madude juures istuda ja neid jälgida.

Saatuslik päev

24. veebruar 2010 oli perele rahulik päev, mil lastel oli koolist vaba päev ning ka pereema Heilika (32) sai kodus olla. Õhtupoole oli Arvi läinud Suisleppa töökotta nokitsema, Heilika aga otsustas koos noorema tütre Maryniga (12) tuttavatele tähtpäeva puhul külla sõita. Vanem tütar Selyn (15) jäi koos loomadega koju.

Kõik oli rahulik hetkeni, mil ülakorrusel toimetav Selyn kuulis alt suitsuanduri signaali. Trepist alla jooksnud, avastas ta, et diivan ja kardinad on leekides. Algul püüdis ta tuld veega summutada, kuid sellest polnud abi. Lapsel ei jäänud muud üle kui hüpata isa kummikutesse ja õue joosta.

Tuletõrje saabus peagi, kuid leegid olid haaranud juba terve puumaja ja päästa polnud enam midagi. Tulle jäi kõik: kogu pere aastate töö ja vaev, lapsepõlvemälestused ning armsad loomad.

Samal ajal kui kogu Eesti vaatas telerist presidendi vastuvõttu, seisis pere külmal veebruariõhtul maja suitsevate varemete juures, varaks vaid seljas olevad riided ja auto.

Arvi ja Heilika on seniajani pisarateni liigutatud, kui meenutavad inimeste vastutulelikkust. Juba samal õhtul läksid nad elama ühte Suislepa korterisse, mille Arvi ülemus neile kasutada andis. Peaaegu kohe hakkasid saabuma abipakid riiete, toidu, majatarvete ja kõige muu vajalikuga.

Ajakirjanduses avaldatud kontonumbrile tuli annetusi ka võõrastelt inimestelt. Näiteks üks laps oli saatnud väikese rahasumma ja kirjutanud selgituseks «uue kilpkonna jaoks».

Pere soovib veel kord tänada kõiki toetajaid ja tõdeb, et tänu sellele õnnetusele said nad teada, kui palju häid inimesi ümberringi elab.

Mõtet oma kodust ja eksootilistest lemmikutest loobuda see suur õnnetus siiski kaasa ei toonud. Õnneks oli hoone kindlustatud. Pärast mõningaid sekeldusi saadi kindlustusfirmaga kaubale ning uue maja ehitus samale kohale võis alata.

Ehitusfirma ja pere ettekujutus uuest majast läks küll tublisti lahku. Seepärast tuli kõvasti piike murda ja pereisa oli pidevalt ehituse juures, ühtki palki ei pandud temata seina. Juba sama aasta sügisel võisid Laanded uude ruumikasse majja sisse kolida.

Maod on tagasi!

Pärast õnnetust oli kõigepealt vaja mõelda, kuidas eluga toime tulla ja uus maja valmis saada. Maod jäid tagaplaanile.

Sellest hoolimata oli peagi nende ajutises korteris end sisse seadnud ka paar madu, kelle head sõbrad olid Arvile toonud. Nii hakkas kollektsioon taas paisuma.

Külas aga räägitakse senini legende pere endistest madudest, kes olla tulekahju käigus oma puuridest pääsenud ja nüüd kusagil Suislepa kandi metsades ja soodes oma elu elavat. Keegi olla tol saatuslikul veebruariõhtul koguni lumel looklevat maojälge näinud.

«Oleks see vaid nii,» ohkab Arvi Laande.

Kui elu taas rööpaisse hakkas saama, tuli loomi juurde. Osa laste soovil, osa pereisa huvist ja osa juhuse läbi. Nüüd on kollektsioonis ka mürgised maod, kuid need on kindlalt luku taga.

Et roomavad lemmikud vajavad toitu, kasvatab Arvi selleks kohandatud kõrvalhoones rotte ja hiiri, ka tuttavate lõksuga kinni püütud hiired on teretulnud. Silmailu pakuvad tohutu suured läikivad madagaskari tarakanid, aga need on nii ilusad, et neid maotoiduks ei kasutata. Selleks otstarbeks on pisut väiksemad liigikaaslased.

Ühes esmapilgul muda täis plastkastikeses elab ilmatu suur brasiilia sarvikkärnkonn, kes ei suvatse end nädalate kaupa liigutada. Ainult kerge muda liikumine annab märku, et karbis on elu. Kui aga Arvi pintsettidega ühe priske tarakani konna nina ette asetab, on mudaasukas nii armuline, et suvatseb pool keret välja ajada ja silmi pungitades maiuspala alla neelata.

See konn olevat üldse väga kasulik, sest sööb ära ka kõik hiirte jäänused ja muu hüva kraami, mis madudest üle jääb. Midagi ei tohi ju raisku minna. Samasugune ökoloogiline prügikast on tarakanide pesa, kuhu võib visata õunasüdamed ja muu söödava prahi.

Alkoholi asemel

Arvi Laande ütleb, et maohuvist tegudeni jõudis ta 11 aastat tagasi, pärast seda, kui alkoholiga lõpparve tegi. Järsku oli palju vaba aega, mis tuli millegagi sisustada.

Teadmisi ebatavaliste lemmikute kohta on Arvi ammutanud internetist ja raamatutest, samuti on tal palju roomajate ja muude eksootiliste loomade huvilistest sõpru. Aeg-ajalt käib ta Euroopas roomajate messidel põnevaid elukaid uudistamas ja iga kord naaseb mõne uue lemmikuga.

Marynit huvitavad isa toodud elukad väga ja ta on loomadega toimetamisel abiks. Tal on ka päris oma madu — maisi roninastik.

Pereema Heilika tunnistab, et varem oli tal madude suhtes lausa foobia, kuid nüüd on ta nendega harjunud. Ta kinnitab, et parim viis hirmust vabaneda ongi kardetud loom koju võtta ja teda tundma õppida. Paarkümmend aastat tagasi poleks ta ettegi kujutanud, et jagab magamistuba kahemeetrise tiigerpüütoniga. Aga just nii see praegu on. Magamistoas on alles tühja ruumi ja pereisa sõnul tuleb sinna veel üks suur terraarium.

Eksootilise kollektsiooni peale ei kulu kuigi palju raha, sest enamik madusid sööb väga harva — maobeebid kord nädalas, täiskasvanud kord paari kuu jooksul.

Arvi kinnitab, et roomajad on suurepärased lemmikloomad — vaiksed, rahulikud ja puhtad. Kui ei ole aega neid kohe toita, võib selle töö rahumeeli nädala võrra edasi lükata.

Küsin, kuidas peremees suudab nii paljude lemmikute söögiaegu meeles pidada ja kas tal on selleks eraldi raamatupidamine sisse seatud. Arvi sõnul pole seda tarvis. Roomajate vajadustest saab aimu neid jälgides — kui madu muutub aktiivseks, on tal midagi viga. Võimalusi on terve mao puhul kaks. Ta kas hakkab kestuma (selle reedavad kahvatu värv ja tuhmid silmad) või on tal kõht tühi.

Kui lahkun, on enne veranda klaasukse ees päikesevanni võtnud roheleeguan ja kilpkonn oma terraariumisse tagasi läinud ning ebatavalise pere tavaline õhtupoolik võib rahulikus rütmis jätkuda.