Juhtkiri: Mis pärast saab?

Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Kui kunagine viljandlane Mark Soosaar mõne aasta eest teatas, et kolib uue kunsti muuseumi Pärnust Viljandisse, pidasid paljud seda utoopiaks või lihtsalt protestiks Pärnu linnavõimude vastu. Ent Soosaar hakkas tasapisi toimetama ja on muuseumihooneks valitud endises täiskasvanute gümnaasiumis juba mitu aastat näitusi korraldanud.

Nii Viljandi linnavalitsus, kultuuriministeerium kui Ettevõtluse Arendamise sihtasutus peavad kunstnikust riigikogu liikme ideed jumekaks. Praegu paistab, et kitsast ajast hoolimata on võimalik ettevõtmiseks isegi raha leida.

Muljetavaldava kunstikollektsiooni Viljandisse toomine ja suure loometöökoja rajamine pakuks siinsetele elanikele uusi väärtusi ja näitaks linna veelgi kultuurisõbralikumana. Koos akadeemia, pärimusmuusika keskuse ja Ugalaga oleks siin juba arvestatav hulk hea tasemega kultuuriasutusi ning tekkiv kooskõla meelitaks kindlasti kohale rohkem vaimsetest väärtustest huvituvaid turiste.

Ent magusas meepotis on ka tubli tilk tõrva. Kui Euroopa Liit, Eesti riik ja Viljandi linn tulevadki toime kunstikeskuse ehituse finantseerimisega, siis kust tuleb raha, et seda üleval pidada?

Kultuuriministeerium uut muuseumi oma haldusse ei taha, sest praegustegi ülalpidamine käib tal üle jõu. Linnal on samuti juba küllalt kohustusi ning eelarvekärped ei sisenda julgust, et omavalitsus suudaks veel midagi oma õlule võtta.

Seega peab kunstikeskus end ise majandama. Kuid kui palju on Eestis muuseume, kes seda suudavad?

Kindlasti pole tegemist väljapääsmatu olukorraga ja on täiesti võimalik, et muuseum leiab võimaluse oma ülalpidamiskulud tasa teenida. Ent viisid, kuidas seda tehakse, peavad olema üksipulgi läbi mõeldud, enne kui majja miljoneid hakatakse matma.