«Tere, olen Elo. Hoiatan, et jään mõni minut hiljaks,» kõlab telefonitorust asjalik hääl. Terviseedendaja elu on kiire ja kohtumisi täis, pole ime, et ta igale poole täpselt ei jõua.
Elo Paap: alati tasub sekkuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hilinemisest pole sel hetkel midagi, sest olen intervjuuks piisavalt aega varunud. Kasutan neid minuteid täiendavaks taustauuringuks — võtan arvutis lahti Google’i lehekülje ja kirjutan otsingulahtrisse nime Elo Paap.
Esimese kirjena tuleb viide Facebooki kontole. Järgmine link viib Viljandimaa terviseedenduse koduleheküljele ning veidi allpool teatab «Sakala» artikkel, et Elo Paap on pälvinud 2010. aastal Eesti aasta terviseedendaja tiitli.
Kasulik teave on ka see, et samal aastal lõpetas minu huviobjekt Tartu ülikoolis õendusteaduse magistriõppe. Väike arvutus ütleb, et Elo Paap oli siis 39-aastane.
Rohkem ma internetis nuhkida ei jõua, sest intervjueeritav on kohal.
«Facebooki konto lõin puhtalt töö pärast,» ütleb ta pärast seda, kui olen arvutist leitud infokillud talle teatavaks teinud. «See on hea võimalus oma valdkonna kohta teavet levitada — pärast konto loomist on Viljandi maavalitsuse tervisetoa kodulehekülje külastatavus kolmekordistunud.»
Hiljuti levitas Elo Paap oma kontol näiteks tõdemust, et kodus suitsetamist tuleb vähendada. Elevust tekitas ka kampaania «Kumm on seks». Praegu on aktuaalseks muutunud üleskutse olla jaanilaupäeval oma autos «Kaine kapten».
Kui räägime tunnustamisest, mainib Elo Paap, et aasta terviseedendaja tiitli on ta pälvinud isegi kahel korral: 2010. aastal andis selle talle Eesti terviseedendajate ühing ning 2008. aastal sotsiaalministeerium.
«Muidugi on see mulle oluline! Ma ei usu inimesi, kes ütlevad, et tunnustus ei ole tähtis,» lausub ta. «Aga minu töö puhul laieneb see kiitus paljudele inimestele — ma ei tegutse ju üksi, vaid suure meeskonnaga.»
Toimekus on päritud vanematelt
Elo Paap on Viljandi maavalitsuse terviseedenduse spetsialist olnud neliteist aastat. Ta alustas ajal, mil tervise hoidmist Eestis alles teadvustama hakati.
Tunnistan vestluspartnerile, et eemalt vaadates tundub terviseedendaja töö kohati suure projektimajandusena, mille tulemusi on raske hinnata.
«See on ühe kindla valdkonna arendustöö,» selgitab ta seepeale kannatlikult. «Kõigepealt analüüsime tervise valdkonna valupunkte ja inimeste koolitamise vajadust. Vastavalt sellele planeerime oma tegevused: koolitused, kampaaniad ja muu vajaliku.»
Elo Paap lisab, et õnneks on Viljandi maagümnaasiumis õppimine andnud talle hea tausta, mis aitab läbirääkimiste ja organiseerimistööga hakkama saada.
«Meie koolis anti noortele tegutsemiseks üsna vabad käed, mis ei olnud 1980. aastate lõpul kuigi tavaline. Mõistagi kaasnes sellega vastutuse võtmine,» kõneleb ta ja meenutab hea sõnaga nii direktor Aavo Soopat kui klassijuhataja Tiina Sombrit.
Tegutsemise soovi on Elo Paap pärinud ilmselt oma emalt, kes on samuti toimekas naine.
Praeguse terviseedendaja vanemad kolisid Paidest Viiratsisse, kui nende poeg oli kuue- ja tütar kolmeaastane. Pereisa asus Gagarini-nimelises näidissovhoostehnikumis peazootehniku ametisse ja ema leidis samas asutuses töö ökonomistina.
Nad elasid alevi kortermajas, kuid käisid sageli ema lapsepõlvekodus Mõisakülas ning hoidsid korras isa päritud elamist Alatskivi vallas Naelaveres. Seal elab nüüd Elo Paabi venna pere.
Igal suvel panid vanemad oma lapsed Žigulisse ja tegid reisi, mis viis neid Eesti kaunitesse paikadesse, Lätti ja Leetu. Teel käisid nad külas arvukatel sugulastel.
«Nüüd on mul sugulaste jaoks vähem aega, aga mulle on tähtis teada, et nad on olemas. See on tugev seljatagune,» lausub Elo Paap.
Maagümnaasiumis, mis tol ajal kandis nime Viljandi 4. keskkool, õnnestus Elo Paabil lõpetada üheteistkümne aastaga kaksteist klassi — koolireform ülendas kümnenda klassi lõpetanud noored kohe kaheteistkümnendikeks.
Naine tunnistab, et elavaloomulise ja toimeka klassiga oli pedagoogidel ilmselt üsna raske hakkama saada.
«Selles eas käitutakse ju palju emotsioonide ajel,» tõdeb ta. Elo pidi klassivanemana nii mõnigi kord direktori jutul käima, kui oli vaja noorte inimeste tegude kohta aru anda või ebaõiglust klaarida.
Meditsiin köitis juba lapsena
Õigupoolest on Elo Paap tahtnud kogu aeg meedikuks saada. Juba viieaastaselt küpses temas otsus hakata ämmaemandaks, just seda ametit pidas tüdruku eeskujuks olnud onunaine.
Paraku jäi unistus täitumata — 1989. aastal pakuti ämmaemandate väljaõpet vaid Tallinnas, kuid pealinna ei soovinud neiu kuidagi minna. Tallinna tempo ja vahemaad on Elo Paabile seniajani vastuvõetamatud.
«Aga Tartu on hoopis teine asi!» hüüatab ta juttu jätkates. «Seal on teine rütm ja hingamine.»
Keskkooli lõpetamise järel suunduski Elo Paap Tartu ülikooli arstiteaduskonna sisseastumiseksamitele. Tung arstiõppesse oli paraku suur ning esimene sisseastumiseksam ei läinud neiul just kõige paremini, seepärast viis ta oma paberid edasi Tartu meditsiinikooli õe erialale.
«Esimese kursuse lõpuks oli mul selge, et ma ei tahagi arstiks saada,» nendib ta. «Haiglas praktikal käies mõistsin, et tipparsti töö nõuab meeletut pühendumist ning selle pereeluga ühitamine on kõrgem meistriklass. Mina tahtsin, et mu elus oleks vahepeal ka natuke puhkust.»
Pärast kooli lõpetamist töötas noor meditsiiniõde viis aastat Jämejala psühhiaatriahaiglas, kuni tuli soov uuesti edasi liikuda. Järgnesid õpingud Tartu ülikooli arstiteaduskonnas õendusteaduse erialal — selleks ajaks oli hakatud ka õdedele kõrgharidust andma.
Päevase bakalaureuseõppe lõpetas Elo Paap 2000. aastal, olles juba alustanud tööd Viljandi maavalitsuses. Magistrikraadini jõudis ta kümme aastat hiljem.
«Olen nüüd õendust õppinud ühtekokku kaheksa aastat ning see on olnud väga huvitav,» lausub ta.
Jõudis tulemused ära oodata
Õpitud teadmisi läheb Elo Paabil pidevalt vaja, sest suure osa tema tööst moodustab täiskasvanute koolitamine.
«Meie meditsiinis pühendutakse ikka veel 80 protsenti haigustele ehk tagajärgede ravimisele. Aga rohkem oleks vaja tegelda ennetustöö ja tervise säilitamisega,» selgitab naine.
Tal on kurb vaadata, kuidas paljude perearstide õed teevad sisuliselt sekretäri tööd, kuigi neil oleks pädevust inimesi ka iseseisvalt nõustada. «Riik panustab palju arstide ja õdede ääretult kallisse väljaõppesse, kuid seda ressurssi kasutatakse valesti,» nendib Paap.
Rõõmustav on see, et pärast neljateist tööaastat hakkab terviseedendaja märkama oma töö tulemusi. Kui 1998. aastal vaatasid paljud inimesed Elo Paapi ja tema kolleegi Urve Tõnissoni kui imelikke objekte, kes räägivad veidral teemal, siis nüüd on tervislik eluviis muutunud moeasjaks. Ükski omavalitsusjuht ei kahtle enam, et elanike tervislikke harjumusi tuleb toetada.
Kümne aastaga on nähtavalt vähenenud ka südame-veresoonkonna haigustesse jäämine ning vähem on vigastusi.
Mõistagi ei saa terviseedendajad käsi rüppe lasta ja öelda, et töö on tehtud. Praeguse Viljandimaa ja kogu Eesti suurim valukoht on Elo Paabi hinnangul rahvastiku vananemine.
«Kurvastav on ka see, et paljud rasedad naised kipuvad suitsetama,» loetleb ta aktuaalseid teemasid. Muret teeb inimeste ükskõiksus ja vastutusest kõrvale hiilimine, olgu siis oma tervise eest hoolitsemisel või laste kasvatamisel.
«Elukaaslane Rein ütleb mulle kodus ikka, et jõuad sa kõiki maailma probleeme ära lahendada,» ütleb Elo Paap muiates. «Ega ei jõuagi. Aga kui probleemist ei tee välja mina, naaber ega vallavanem, siis ei sekkugi keegi ja võimust võtab üleüldine kaos. Arvan, et sekkumine on parem kui passiivsus.»
Elo Paap tunnistab, et ka tema on oma elustiili aastate jooksul palju muutnud.
Kui keskkooli ajal võtsid normide täitmisele keskendunud kehalise kasvatuse tunnid tüdrukult igasuguse sportimise soovi, siis hiljem tuli liikumisarmastus tema juurde tagasi. Praegu käib Paap võimaluse korral neli korda nädalas Pilatese trennis ning Viljandi kesklinna rajatud kodus sunnib teda liikuma valge hundikoer Mändi.
Vahel kipub tema elutempo aga ikkagi sarnanema selle pühendunud haiglaarsti omaga, millest ta meditsiinikoolis õppides eemale tahtis hoida.
«Küllap olen siis elult seda endale küsinud,» nendib Elo Paap. «Tasub hoolikalt järele mõelda, enne kui mingi soovi välja ütled,» lausub ta muiates ja sätib end minekule — ees ootab vigastuste ennetamise töörühma koosolek.
ARVAMUS
Kersti Puusild, Viljandimaa lasteaedade terviseedenduse koordinaator
Elo on suure südamega inimene. Kuigi ta ei ole hariduselt õpetaja, oskab ta inimesi ennast kuulama panna ja nendega meeldivalt suhelda.
Oma valdkonnas on Elo väga kompetentne ja avatud uuendustele. Olen temalt palju õppinud, näiteks projektide kirjutamist. Lasteaedade võrgustiku terviseedenduslikele tegevustele on alatasa vaja lisaraha ning algusaastatel kirjutasime neid projekte Eloga koos. Nüüd piisab tal enamasti juhiste andmisest.
Elo on väga tegus inimene ja hea kaaslaste innustaja, temaga on tore koos midagi ette võtta ja ära teha. Loomulikult mõtleme alati, kuidas saaks kasu suurem hulk inimesi.
Lapsed ja nende eest hoolitsejad on Elo lemmikud, seda tõdeb ta ka ise. Viljandimaa lasteaiainimesed peavad temast väga lugu ning ta on alati meie sündmustele oodatud.
Elo on Viljandimaa patrioot ja tema algatused on mõjutanud positiivselt paljude meie maakonna inimeste tervist.