«Kas need vanurid on saanud päikesepiste?» võis mõelda neljapäeval Viljandi kesklinnas lapsevankriga jalutav naine, möödudes Eha ja Posti tänava vahelisest muruplatsist. Seal avanes kummaline pilt.
Eakad viljandlased etendavad kadakasaksu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eakad naised lehvivad ringi maani seelikutes, samal ajal kui mehed härratsevad sakslikes kaabudes. Platsil kaetakse lauda, kuid keegi ei söö, sest palju tähtsam on vehkida isetehtud parditopisega või siis mängida akordionit.
Platsi äärest jälgib kullipilgul kõike toimuvat rohelises kuues mees.
«Tempot peale! Kõvemini! Tule lähemale!» hõikab ta konkreetselt üle väljaku.
Tema pead kroonib metsakarva jahimehekaabu ning tema sauaks on kuldkollane jalutuskepp. Ta on selle komejandi kuningas — lavastaja Jaan Vuntus, kes annab viimast lihvi Viljandi pensionäride ühenduse teatristuudio lavastusele «Eesti keel ja eesti meel».
Juba kolmapäeval on sealsamas Eha tänav 4 maja muruplatsil esietendus. Lavastusel on kolm pilti ning etendus kestab natukene alla tunni.
Küsimusele, kuidas lavastajal enne esietendust tunne on, vastab Vuntus, et närv on sees. «Võib-olla hakkab venima ja pensionärist ju ei tea — äkki unustab veel teksti ära,» räägib ta.
Estraaditrupi üksteist liiget ei ole seevastu üldse närvis. Neil juba kogemusi on. Eelmist lavastust «Kasupoeg» etendasid nad ju lausa 26 korda! Enne sedagi on teatritükke ette tulnud. Trupp on tegutsenud 2008. aastast, algul juhendaja Itta Araku käe all. Koos oldud aja jooksul on nad üles astunud kümnete lühietendustega nii Viljandis kui väljaspool maakonda.
Käsiloleva näidendi «Eesti meel ja eesti keel» on Jaan Vuntus kokku pannud August Kitzbergi jutustuste «Veli Henn» ja «Hennu veli» põhjal. Ta valis selle tüki, sest soovis kõikidele trupi liikmetele osa pakkuda.
Muide, eelnimetatud kaksikjutustuse põhjal on lavastus valminud ka Ugalas, seda küll 1960. aastatel. Ning nagu siis, astub Vuntus ka nüüd üles Herr Perpentikkelina.
Proove alustas trupp juba oktoobris ning enamasti on selleks kokku saadud kaks korda nädalas. Et esietenduseni on vaid mõni päev, on töö intensiivne. Veel on tarvis täiendada remarke, veel vaja lihvida liikumist. Kindlasti tuleb paremini ajastada taustaheli ning muretseda vari, mille taga saaks rõivaid vahetada.
Nii tundubki, et kogu selle usina lihvimise sees on lavastaja kommentaarid osatäitjatele veidi tõredad. Kuid näitlejad ei kurda ega pelga Vuntuse ütlemisi.
«Kõik on asja eest!» kinnitab parajasti mu kõrval seisev kauboikaabus mees. «Muide, ma olen 82 — selle trupi kõige vanem liige,» lisab ta.
Vanust on teistelgi näitlejatel, kuid see ei sega neid muru peal kepslemast ning isetehtud rekvisiite näitamast. Näitlejate ind paistab kaugele ning lavastajagi tõdeb, et nad on lavastusest huvitatud ja tahavad seda teha.
Kuigi estraaditrupp on asutatud selleks, et pakkuda lühikesi vahepalu pensionäride ja puuetega inimese üritustel, ei tähenda see, et pensionitunnistuseta inimest pealtvaatajate hulka ei lubata. «Teatritükki on oodatud vaatama kõik, ka noored!» kinnitab lavastaja näitlejatega üheskoos.