Valuoja kooli lugu sai väärika lõpu

On koolitee ja kooli tee. Kooliteel läbime eri haridustempleid, et pürgida
aina kõrgemale ja kaugemale.

Ühe kooli tee jõudis oma lõpp-punkti 28. mail Viljandi linnaraamatukogus raamatuesitlusel.

Kokku olid tulnud endised õpetajad ja vilistlased — kõik need, kellele Valuoja kool oli südamesse kasvanud. Üritus algas kooli hümniga «Pihlade aeg», mille autor on kooli kunagine õpilane Anu Röömel.

Kurb oli mõelda, et selle laulu tähendus on igaveseks otsa saanud.
Praegused õpilased lugesid katkendeid raamatust «Valuoja kool õhtuvalguses», nostalgiat süvendasid kaunid viiuli- ja kitarrihelid.

Leili Närska, kolme raamatu idee eestvedaja ja üllitiste kokkupanija, jagas muljeid nende koostamise raskest teest, samas tundis heameelt, et kord välja käidud mõte on teoks saanud. Eelmised osad olid «Kool Valuoja kaldal» (2007) ja «Valuoja kooli lapsed» (2011).

Leili Närska andis jutujärje edasi kõigi kolme raamatu toimetajale Ülo Võsarile, kes meenutas oma sidet Valuoja kooliga, omaenda kooliteed, kaaslasi ja õpetajaid. Ülo Võsar tõdes, et koolide reformimine ei ole Viljandis viimase aja trend, sellega on tegelnud varasemadki linnavalitsused.

Raamatu koostajat Leili Närskat olid tema suure ja missioonitundest kantud töö eest tänama tulnud kauaaegsed õpetajad Ida ja Rubo Kõverjalg, Aike Suvisild, Amanda Esna, Harald Mäepalu, Maie Kigaste, Ivi Kaalep, Ene Savi, Anne Põldsaar ja paljud teised. Vilistlaste nimel tänas liigutava kõnega Aili Kiin.

Pärast ametliku osa lõppu said vanad kolleegid ja vilistlased kohvitassi juures meenutusi jätkata ning tunda ühtsustunnet, mille loob inimeste vahel vaid kuulumine samasse kooli.

Lohutuseks jäi kõlama õpilaste loetud katkend Matti Orava lõpukõnest pärimusmuusika aidas: «Igal asjal siin maailmas on algus ja lõpp. Ka tähed sünnivad, elavad ja muutuvad. Kuid ometi ei jää sellest tühjust, iga muutumine jätab oma jälje — oleneb muidugi, kui sügava.»