Kunstitudengite maavanaema taastab kunagise vaestemaja

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tekstiilikunstnik Anu Raud vaestemaja ees, mis kahe aasta taguses tulekahjus tugevasti kannatada sai.
Tekstiilikunstnik Anu Raud vaestemaja ees, mis kahe aasta taguses tulekahjus tugevasti kannatada sai. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

«Maailm on huvitav ja ma tahaksin, et mitmekülgsus ei kaoks,» ütles professor Anu Raud põhjenduseks, miks ta on asunud annetuste abil taastama Heimtali kunagist vaestemaja.

Kahe aasta eest põlenud hoone on osa kunagisest vallakeskusest, kuhu kuuluvad veel vana vallamaja, seltsimaja ja kool, milles nüüd tegutseb muuseum.

Ajalooline väärtus

Põlenud vaestemajas oli kaks korterit ning neis kokku kolm tuba, köök ja kaks väikest sahvrit. «Hoone tuleb kindlasti taastada nii, nagu kunagi oli, sest see on siiski ajalooline ehitis,» rõhutas tekstiilikunstnik Anu Raud, kelle Kääriku talu asub vana vallakeskuse vahetus läheduses.

Raud lisas, et kunagine vaestemaja kannab endas ajaloolist väärtust ning selles elamine ja õppimine tuleksid üliõpilastele kasuks. «Minu nägemuses võtavad tudengid muuseumist midagi, mis neile meeldib, ning lähevad üle heinamaa vaestemajja väljavalitud eset kopeerima ja sellega tööd tegema,» rääkis ta.

Raud on tudengitele igal suvel korraldanud praktikat enda juures Kääriku talus ning soovib, et selline kooskäimise komme kestaks taastatavas ehitises edasi. «Pigem on see vaestemaja jutumärkides — oleneb sellest, kuidas me vaesusesse suhtume,» sõnas kunstnik.

Ta arvas, et hoonele mõeldakse uus nimi. «See võiks olla näiteks sõprade maja. Midagi kindlalt mõeldud või otsustatud siiski veel ei ole.»

Hoone, mis on muuseumiga üleaedne, annaks taastatuna peavarju ka teistele huvilistele ning oleks tudengitele koht, kus pakutakse värsket toitu ja valitseb eesti koduse majapidamise atmosfäär.

Annetuste abiga

Vaestemaja taastamiseks kulub hinnanguliselt 9600 eurot ning see summa on tänu annetustele olemas. Suurima annetuse tegi Rootsis elav 90-aastane Riho Leipalu, kes andis hoone restaureerimiseks 5000 eurot.

Raua sõnul oli Leipalu innustust saanud Rootsis ilmuvast «Eesti Päevalehest», milles oli artikkel kunstniku tegemistest ja tahtest vaestemaja taastada. Vajaliku summa kogumisele aitas kaasa ka Heimtali muuseumi sõprade selts.

Raua sõnul hakkab ehitusega tegelema Henrik Välja, kes õpib Viljandi kultuuriakadeemias rahvuslikku ehitust. «Ta tundis asja vastu huvi juba ammu ja pakkus abi,» ütles professor ja lisas, et vaestemaja taastamine oleks ka noormehe diplomitöö.

Kui kõik hästi läheb, võiks hoone Raua jutu järgi valmida kahe aasta pärast. Samuti loodab ta, et kunagi saab seal üles panna kangasteljed. Vajaduse korral on võimalik hoone juurde ehitada panipaiku ning korrastada kuur.

Raud avaldas lootust, et tudengid tulevad appi vaestemaja restaureerima. Raua juures on suviti praktikat teinud Eesti kunstiakadeemia, Tartu kõrgema kunstikooli ja Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased. Alles hiljuti käisid külas huvilised Portugalist, Lätist ja Leedust.

Kolm aastat tagasi Anu Raua juures Heimtali muuseumis praktikal käinud Liisi-Ly Viitkin ütles, et sealne töö oli huvitav ning lisaväärtust andis kodune õhkkond. «Oli tunne, nagu läheksin maale vanaema juurde külla,» ütles Viitkin.

Tema oli seal praktikal sel ajal, kui Heimtali muuseum läks Anu Raua käest üle Eesti Rahva Muuseumile. Viitkin lisas, et praktikal viibimise muutsid meeldivaks sõbralikud inimesed, hea toit ning mõnus õhkkond. Viitkini praktika kestis kümme päeva ning tema tööks oli esemete kirjelduse sisestamine infosüsteemi. «Töö tegi põnevamaks ka asjaolu, et saime esemeid puudutada ja vaadata.»

Tagasi üles