RAHVALOENDUSE KOLM põhijäreldust — meid on vähem, väga palju on kahanenud just laste arv ning eriti palju on inimesi vähemaks jäänud väljaspool Harju- ja Tartumaad — sunnivad lähiajal läbi vaatama kõigi valdkondade poliitika.
Koolid vajavad rahu ja lapsi
/nginx/o/2022/11/28/14991431t1h4f70.jpg)
14. juuni 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda tehes ei tohi lähtuda hetkekasust. Demograafilised protsessid ei muuda suunda üleöö, vaid pika aja jooksul, ning on just seetõttu nelja-aastasest valimistsüklist lähtuvatel poliitikutel enamasti meelest läinud. Vahel pareeritakse lausa otsesõnu mõnda pikaajalist tulu andvat ettepanekut väitega, et lahendada tuleb päevapoliitilisi küsimusi, mis avaldavad mõju käesoleval hetkel.
Veidi on sellist tendentsi näha ka väga laiaks valgunud (mis on iseenesest hea) haridusaruteludes.
Neist on käibele läinud ka hulk valeväiteid, mistõttu kinnitasime Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisuses haridus- ja teadusministri hariduskorralduse kaasajastamise kava.
Hariduskorralduse muutmine avaldab demograafiale kahtlemata suurt mõju, sest sageli tühjeneb kool õpilastest mitte sulgemisotsuse pärast, vaid kuulujutu tõttu kooli võimalikust sulgemisest.
Õpetajad lähevad kuulujutust närvi ja õpetamise tase langeb, lapsevanemad otsustavad kindlama variandi kasuks ja viivad lapse kooli, mille kohta sulgemisjutte ei räägita.
Demograafiline protsess ongi täistuuridel käivitunud, rebides endaga lisaks õpilastele ja õpetajatele kaasa kooli toiduainetega varustanud kohaliku taluniku ja perearsti, lapsevanematest rääkimata. Ehkki tegelikult võiks seesama kool, võib-olla pärast värskenduskuuri, kenasti jätkata.
TUGEV PÕHIKOOL, tänapäeval tihtilugu koos lasteaiaga, on elu ankur, mis lahendab korraga kõik kolm rahvaloendusel ilmnenud probleemi. Hea ja kättesaadav kooliharidus suurendab lapsevanemate kindlustunnet ja motiveerib neid saama oma esimest või sünnitama järgmist last. Eriti hea kool meelitab inimesi kohapeale elama jääma või koolile lähemale kolima.
Kool on ka see koht, kus vähemasti Põhjamaade kogemuste põhjal suudetakse leida lahendusi noorte Eestiga paremini sidumiseks ja nende väärtushinnangute kujundamiseks.
Nii kooli sisuline pool kui koolivõrgu küsimused on suure demograafilise mõjujõuga. Näiteks Lätist ja Leedust, kus haridus on inimarengu aruande järgi kehvemal tasemel kui meil, on viimase kümne aasta jooksul inimesi lahkunud ligi kaks korda rohkem.
TÕSI, KA EESTIS on kõigest kümne aastaga lapsi tervelt kolmandiku võrra vähemaks jäänud. Kuni 14-aastasi on meil napilt 200 000. Arusaadavalt on juhtidel murekortsud ees suuremas osas Eesti piirkondades, mis jäävad pealinnast kaugele ning kus read on hõrenenud statistilisest keskmisest enam.
Enne kuulujuttudest muserdusse sattumist pakun tutvumiseks Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisuse otsused selle kohta, mida plaanitav hariduskorralduse kaasajastamine ei ole.
Riigi juhtimisel pole plaanis sulgeda munitsipaalkoole, ei gümnaasiume ega põhikoole, ega neid riigistada. Integreeritud gümnaasiumi ja põhikooli seadusega ei lahutata. Kõik otsused võtavad jätkuvalt vastu omavalitsuste volikogud ehk teisisõnu otsustatakse koos kohaliku kogukonnaga, millisel viisil on kõige parem jätkata. Eesti koolisüsteemi aluseks jääb kodulähedane hea ja turvaline põhikool.
Eesmärk ei ole ka riigi ja omavalitsuste hariduskuludelt kokku hoida. Hariduskorraldust tänapäevastades tahetakse hariduskulude osakaalu hoida (2012. aasta taset vaadates tõsta) seitsmel protsendil sisemajanduse kogutoodangust.
Suurenenud efektiivsusest tulenev kohapealne haridussüsteemisisene kokkuhoid peab võimaldama eelkõige õpetajate palgatõusu. Omavalitsuste riiklikku haridustoetust ei ole plaanis vähendada. Suisa vastupidi: näeme ette selle kasvu, eelkõige sihtotstarbeliselt õpetajate palgatõusuks.
Siit pole raske järeldada ka meie viimast kinnitatud «me ei tee seda» punkti. Nimelt ei kavanda me õpetajate koondamist. Nende ametikohtade arv lähtub jätkuvalt tunnijaotusplaani ja arvestusliku koormusnormi nõuetest ning töökoormust ei suurendata.
ME JUBA OLEME nii Euroopa Liidus kui OECD riikide seas õpilaste hulga poolest ühe õpetaja kohta (täisajaga õppivad õpilased versus õpetajate arvestuslik täistööaeg) niinimetatud efektiivsete grupis. Gümnaasiumiastmes on Eesti keskmisest 16,8 õpilasest õpetaja kohta veel vähem õpetajaid vaid Tšiilis (24,7), Mehhikos (25,6) ja Brasiilias (18,1). Eesti demograafilisse olukorda, vähemasti rahvaloenduse andmete põhjal, nende riikide eeskuju aga ei sobi.
Positiivse lõppnoodina tahan lisada, et rahvastikuteadlased näevad ette õpilaste arvu stabiliseerumise Eesti põhikoolides järgmise kümnendi jooksul. Homne päev on juba tänasest parem, eriti kui otsuseid tehes jagub tarkust pikemalt ette vaadata.