Rebased valisid endale koduks Tarvastu kiriku

Novembrikuust Tarvastus kirikuõpetajana ametis olev Elve Bender ütles, et mõtleb veel, mida rebastega ette võtta. Kui hais talumatuks muutub, tuleb neid tõenäoliselt kimbutama hakata. Foto: Elmo Riig / Sakala

Läinud nädala keskel koeraga jalutades nägi Mustla mees Jüri Kukk toredat vaatepilti: Tarvastu kiriku põhjaküljel seina ääres mängis viis rebasekutsikat.

«Reinuema hiilis kiriku taha ja tuli siis teise nurga tagant meid jälgima,» kirjeldas ta. «Väikesed jõmmid ei kartnud meid üldse. Kutsikad käisid vundamendis oleva õhutusaugu kaudu kiriku all, üks vaatas sealt kogu aeg välja.»

Samasugust vaatepilti nägi Jüri Kukk reede õhtul, mil rebasejõmmid olid taas kiriku seina äärde kogunenud. «Ilmselt pesitsevad nad kirikus. Varem elasid rebased seal lähedal jõe kaldajärsaku all,» teadis ta rääkida.

Reinuvader käärkambris

Läinud sügiseni Tarvastus pastoriametit pidanud Anna-Liisa Vaheri sõnutsi on reinuvaderid kirikumüüri all elutsenud ka kahel eelmisel aastal.

«Minu arvates on see väga tore, et rebased nii kodu leidsid,» rääkis Vaher. «Minu kasse nad ei puutunud. Toiduks tarvitasid tuvisid, aga see oli tegelikult positiivne.»

Rebaseid iseloomustas Vaher rahulike, pigem pelglikena, kuid talle meenus ka üks naljakas vahejuhtum.

«Üks tungis kord augu kaudu käärkambrisse, ajas seal armulauaveini ümber, kandis tahvlid põrandale ning asetas paberihunnikute ja fotode otsa varese tiivad,» kirjeldas ta muheldes. Pärast seda pandi ruumis olev auk kinni ja rohkem muret ei olnud. «Mullu oli pesakond päris suur. Ma ei tea, kas nad ümbruskonna rahval kodulinde ka ära viisid, aga paisjärvelt kadusid pardid küll ära.»

Anna-Liisa Vaheri jutu järgi oli koguduses jutuks ventilatsiooniavade sulgemine, aga tema seda teha ei lubanud. «Mul oli rebastest kahju. Mõtlesin, et seni, kui midagi hullu ei juhtu, las olla! Kirikus oli vahepeal kopituslõhn ja raipehais, aga see oli mööduv nähtus.»

Kiskjate uurija Peep Männili arvates on rebastel Tarvastu kiriku all turvaline elada ja ümberringi head toitumisalad. «Rebaste pesitsusaeg on lühike ning aasta läbi nad urgu ei kasuta. Juulis, vahel isegi juuni lõpul hakatakse koos metsas ringi käima.»

Turvaline pesitsuspaik

Peep Männili sõnutsi on rebasekutsikad esialgu kartmatud, kaitserefleks suuremate objektide vastu tekib kasvades. Täiskasvanuks saavad rebased aastaselt ning kui on hea aasta ja piisavalt hiiri, võivad nad juba järgmisel kevadel ise poegi tuua. Spetsiifiline hais käib rebaste ja teiste kiskjatega paratamatult kaasas.

Männil tõdes, et praegu on rebaste arvukus väiksem kui paar aastat tagasi. Linna lähedale kultuurmaastikule tükivad nad seetõttu, et seal on elu hõlpsam kui metsas — toitu on kergem hankida.

Novembrikuust Tarvastus kirikuõpetajana ametis olev Elve Bender ei ole rebaseid veel silmast silma kohanud.

«Käin küll varahommikul ja hilja õhtul kiriku ümber, aga vana reinuvader on väga kaval,» kõneles ta. «Kui ametisse asusin, siis mõned Tallinna inimesed küsisid, kas rebased on ikka alles — kuuldus nendest on levinud.»

Juttudest on pastor teada saanud, et tänavu on rebase­emal viis poega, mullu olnud kaheksa. Läinud aastal saanud üks neist õnnetult hukka: ta jäi torniruumi lõksu, kui kellalööja lahkudes ukse enda järel lukku keeras.

Elve Bender ütles, et muud häda rebased ei tee, aga vahel on jutluse ajal talumatu hais ninna löönud. «Tean, et ka jõeperves on rebaseurge. Tundub, et nende populatsioon laieneb. Nad ärritavad jahimeeste koeri ja kuuldavasti on üsna julgelt külavahel käimas olnud.»

Et marutaudi või muud ohtlikku häda ei näi neil küljes olevat, pole loomi hävitama rutatud.

Kirikuõpetaja ütles, et esialgu on rebased tal ainukesed loomad, aga tulevikus peab ta plaani lambad soetada.