Eesti vanim turismitalu astus kolmandasse kümnendisse

Nüüd, kus aastaid on juba üksjagu turjal, on Vidrik ja Virve Kivi rahul, et neil jätkus tarkust turismitalu rajades hoiduda suurtest pangalaenudest. Nii saavad nad muretult mõelda ka nendele aegadele, mil kliente liigub vähe. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kas tahaksite rohkem teada kvantmõtlemisest, Horuse silindritest ja bioenergeetilise sageduse võimenditest? Või monoatomaarsetest elementidest ja Maa kiirgusväljade mõjust inimese tervisele?

Kui jah, siis tasub teil seada sammud Viljandist kümmekonna kilomeetri kaugusel tegutsevasse Kivi turismitallu, mille peremees Vidrik Kivi mõistab pikalt ja laialt seletada iidsete ravivõtete ja tänapäevaste avastuste kombinatsioonina loodud tervendamise ja haiguste ennetamise süsteemi.

Aga ka neil, keda alternatiivmeditsiini imevigurid külmaks jätavad, on põhjust Kivi talu uudistada — kas või selle pärast, et tegemist on Eesti vanima tegutseva turismitaluga. Vähe sellest, et seal on läbi kahe kümnendi nii ametiasjus kui eraviisiliselt peatunud paljud Viljandimaad väisanud prominentsed tegelased, on selles konservatiivse väljanägemisega kompleksis asutatud ja lõpetatud omaaegne mõjukaim poliitjõud Koonderakond.

Nii Vidrik Kivi kui tema abikaasa Virve tunnistavad, et omal ajal Eesti maaturismis epohhi loonud ettevõtmisesse on saabunud vaiksemad päevad. Jupp jupi haaval väljaarendatud talukompleksi pole kavas enam laiendada, sest siis poleks pääsu abikäte palkamisest.

Toime loodetakse tulla oma pere jõududega ning tulevikuplaanides on suur osa sealsamas kõrval elaval tütrel ja tema perel. Üksnes kokk, kes suuremate turismigruppide saabudes abiks käib, on väljastpoolt lähisugulaste ringi.

Tasa ja targu

Perenaise sõnul on ta rahul, kui ühes kuus tuleb vastu võtta kahe-kolme suure bussi jagu inimesi. Rohkemat ta ei tahagi, sest siis ei jõuaks kõiki vajalikke töid ära teha. Juba praegu olevat talu märkmikus broneeringuid sügiseni, sealhulgas tuleb majutada poolesajaliikmelist sakslaste gruppi.

«Toimetame tasa ja targu, sulgemist ei plaani,» lisab Vid­rik Kivi. Ta proovib ikka üht-teist uut, näiteks on viimasel ajal katsetanud alternatiivmeditsiini ja energia teemadega ning sellekohaseid teadmisi teistega jaganud. Seejuures ruttab halli habemega mees rõhutama, et ravitsejaks pole teda asjakohane nimetada, pigem valdkonna andunud huviliseks.

Majandusliku toimetuleku pärast ollakse Kivi talus üsna muretud, sest koht on üles ehitatud järk-järgult, laenukoormat turjale kogumata. Selle tulemusena pole suurt häda karta ka neil aegadel, mil kliente on vähem liikvel.

Peremehe sõnul on nad vaid ühe korra, 1990. aastate algupoolel, panga kukrust abi nõutanud. Et see läks oodatust tunduvalt kallimaks maksma, langetas pere kindla otsuse: olgu see esimene ja viimane kord.

Suurem osa 49 voodikohaga talust on valminud omanike endi kätetööna. Sest nii on kõige odavam. Enamik vajaminevatest puitdetailidest — trepiastmetest voodrilaudadeni — on sobiva vormi saanud kompleksi taga metsaveerel paiknevas töökojas.

Pole toetust küsinud

Nii nagu turismitalu pidajad on hoidunud laenurahast, pole nad iial mallanud äri edendamiseks küsida eurotoetust. Kivid on veendunud, et seeläbi võib loodetud abi asemel sootuks pügada saada ning peremehel on väite kinnituseks ka hea näide varnast võtta.

Nimelt otsustas talu 2000. aastate keskel karmistunud tervisekaitsenõuete tõttu liituda naabruses asuva Ramsi aleviku veevärgiga. Firma, kelle teenuse lipsustatud ametnikud toetuskõlblikuks oleksid lugenud, tegi kilomeetripikkuse toru paigaldamiseks pakkumise 100 000 kroonile. Sellest poole oleks katnud põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet (PRIA) ja teise poole pidanuks Kivid välja käima omaosalusena.

«Summa oli suur ja hakkasin uurima, mis sellised torud poes maksavad. Sain hinnaks 16 000 krooni. Võtsin Ramsilt kopa ja paar töömeest appi ning tegin kogu töö 20 000 krooniga ära. Seega oleksin ma toetust küsides kaotanud 30 000 krooni ning kokku oleks loo peale kulunud 80 000 krooni enam. See on absurd! Mis mõttega peaks keegi sellist asja tegema,» laiutab Vidrik Kivi käsi.

Lähikonna turismitalude pidajad on Kividele pigem kolleegid kui konkurendid. Teineteiselt klientide sihilikku ületrumpamist polevat kunagi ette tulnud. Pigem vastupidi: kui omal on toad täis, saadetakse huvilised järgmise majutaja uksele koputama. Eriti kõrgelt hindavad Kivid linnulennult vaevalt kahe kilomeetri kaugusele jäävat Männiku metsatalu, sest sealse vastuvõtu headuses võivat alati kindel olla.

Kord ja puhtus

Just korrektset teenindust peab Virve Kivi eduka toimetuleku võtmeks. Ta räägib õhinaga koha mainest ning tõdeb, et kõige parema reklaamina töötavad suust suhu levivad kiidusõnad. «Sa võid kui tahes suure summa eest reklaame osta, kuid kui sa ei oska puhtust ja korda pidada või suhtud toitlustamisse ükskõikselt, pole midagi head loota,» sõnab ta ning lisab ilmse uhkustundega, et 20 aasta jooksul pole tervisekaitsel õnnestunud neile teha ühtki ettekirjutust.

Ehkki ka viljandimaalased on aeg-ajalt Kivi tallu tee leidnud, on lõviosa kundedest tulnud ikkagi kaugematest Eesti piirkondadest ja välismaalt. Perenaise arvates on nende maja tugevus paraja suurusega saalid, mida passib kasutada nii koolitusteks kui muudeks koosviibimisteks. Viimasel ajal on omanikud püüdnud lärmakaid pidusid vältida. «Eks meil ole juba aastaid üksjagu turjal, ei taha enam turvameest mängida,» muigab Vid­rik Kivi.

Eriti sooja sõnaga peab pererahvas meeles katoliku kiriku piiskoppi Philippe Jourdani, kes tõi 15 järjestikusel suvel ligi kaheks kuuks nende juurde 25—30 usumehest koosneva seltskonna.

Selles peitub peamine põhjus, miks Kivi talu pole seni saanud vastu võtta näiteks siinse kultuurisuve tippsündmuse, Viljandi pärimusmuusika festivali publikut. Et aga vagad mehed on nüüd otsustanud jätkata oma laagrite traditsiooni Soomes, on Kivi talu folkijatele taas valla.

ARVAMUS
Erich Palm, Pärsti vallavanem

See on Pärsti vallale oluline asutus kas või juba selle pärast, et omal ajal, kui Viljandis olid inimeste majutamiseks veel pehmelt öeldes kesised võimalused, peatus Kivi talus suurem osa maakonna tähtsatest külalistest. Ka president Lennart Meri maakonnavisiidi keskmeks oli just see koht.

Hindan kõrgelt peremehe ja perenaise sihikindlust oma ärikontseptsiooni hoidmisel. Neil on alati olnud oma stiil ning sellest tulenevalt kindel sihtgrupp. Nad ajasid ökoturismi rida juba 1990. aastatel, kui mujal ei osatud sellele veel mõeldagi. Seega on nad ikka olnud ajast ees.

Mul on kahju, et ei teostunud Vidrik Kivi idee taastada talu ja Sinialliku jaama vahel kitsarööpmeline raudtee ning panna seal väike rong sõitma. See oleks olnud tõeliselt omalaadne atraktsioon, aga ju siis polnud aeg selleks küps.