Kalle Küttis: Lõpeb ennasthävitav tarbimispidu

Kalle Küttis Foto: Elmo Riig / Sakala

(23. veebruaril maavanema vastuvõtul peetud kõne lühendatud variant)

OLEME KOGU viimase aasta elanud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamise sees. Me oleme seda teinud väärikalt, nagu on kohane ühele vanale rahvale. Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud truud ühele asualale.

Sellest paiksusest tähtsam on aga minu arvates asjaolu, et siin, Läänemere kallastel elanud inimesed on järjepanu suhelnud keeles, mis on selgesti piiritletud territooriumil arenenud umbes kaheksa tuhat aastat.

Loomulikult ei maksa seda seika üle tähtsustada. Ühtse rahvana tänapäeva mõistes hakkasime ennast tundma suhteliselt hilja ja omariikluseni jõudsime alles 91 aastat tagasi, siis, kui paljudel Euroopa rahvastel oli oma riik olnud juba sajandeid.

MEIE RIIGI juubeliaasta on toonud meile sõnumeid, mis algul tundusid nii võimatuna, et neid ei keeldunud uskumast ainult lihtinimesed, vaid ka meie riigijuhid.

Inimestele meeldib ju uskuda, et neile on antud suur hulk võimalusi korraldada iseenda ja teiste elu, mõjutada riigi ja rahva käekäiku. Seda uskusime peaaegu 20 aastat. Tegelikult sõltub kõik valikutest. Kes teevad õige valiku, neile tõuseb sellest tulu, kes vale, peavad kannatama. See puudutab nii üksikisikuid, kogukondi kui rahvaid.

Samas peame teadma, et me ei toimeta elevandiluust tornis, vaid konkurentsi fetišeerivas maailmas, kus meie õigeid valikuid muudab tähtsusetuks keerukas majandusreaalsus.

Arvan, et meie praeguse olukorra põhjus peitub nii küsitavates riigisisestes otsustes kui maailma majanduskeskkonnas. Meie mantraks on kujunenud säästmine. Postuleerime, et säästame solidaarselt, kuid elu näitab, et võrdsust maailmas pole ega tule.

Teame, et inimene on täpselt nii laisk, kui tal lastakse olla. Viimastel aastatel on käinud ennasthävitav tarbimispidu. Elu on aga näidanud, et just rasketes oludes peame tegema otsuseid, mis hea elu tingimustes ei taha pähegi mahtuda.

MAAKONDLIKUL tasemel näen kaht küsimust, mida tuleb kiiresti lahendama asuda. Need on haldusreform ja koolivõrgu ümberkorraldamine.

Haldusreformi vabatahtlikkus või sunniviisilisus andsid poliitikuile kõneainet kogu eelmise aasta. Minu arvamus on, et haldusreformi elluviimisel peab olema riigil juhtiv ja otsustav roll.

Asja segaseksajamiseks on tihti püütud väita, et nii haldusreformi kui koolivõrgu ümberkorraldust on tarvis selleks, et raha kokku hoida. See on tõde, kuid mitte kogu tõde.

Otsene kulude kokkuhoid ei saa olla haldusreformi ega koolivõrgu ümberkorraldamise ideoloogiline alus. Seda postuleerides me kompromiteerime idee, milleks neid tegelikult vaja on. Haldusreformi on vaja selleks, et pakkuda kodanikule paremat avalikku teenust, ja koolivõrgu reformi selleks, et anda lastele võimalus paremat haridust saada. Et pikemas perspektiivis sellega ka raha kokku hoitakse, on oluline, kuid mitte peamine.

Oleme enesele aru andnud, et nii haldusreformi kui koolivõrgu reformi on tarvis, sest inimesi jääb omavalitsustes aina vähemaks. Selle üks põhjus on sündimuse kahanemine. Minu arvates on oluline põhjus ka väärtushinnangute muutumine.

TÄNAPÄEVA elu on ühemõtteliselt orienteeritud edule ning edukuseks peetakse eelkõige materiaalset heaolu, kuulsust ja teistest parem olemist. Mida see edukus tähendab? Mis on selle saavutamise hind ja mis selle väärtus?

Raamatute raamat ütleb: «Sa võid võita maailma ja kaotada hinge.» Tasub meenutada ka ütlemist: «Me teame kõige hinda, aga ei millegi väärtust.» Hind teatavasti tekib turusuhetes, väärtus aga on püsiv. Kas jälgida hindu või pühenduda väärtustele?

Üldreeglina on väärtus ka hinna sees. Hind pannakse objektile selleks, et teda müüa. Kas siis ka väärtused on müüdavad? Küünikud ütlevad, et kõik on müüdav, pakutagu vaid õige hind.

Raha on muutunud tarbimisväärtuse vahendajast omaette väärtuseks. See pole enam vahend, vaid väärtus omaette. Raha näikse olla edukuse mõõdupuu, edu ekvivalent.

KÕIK ME, siinolijad, oleme kellelegi isa-ema, vanaisa-vanaema, õde-vend. Mõtelgem järele ja hakakem üheskoos tegutsema, selgitades oma lastele, et materiaalse vara hulk ei ole ainuke edu mõõdupuu. Vähemalt sama suur edu on loodud perekond ja armastusest sündivad lapsed.

Tihti süvendame oma lastes mõtteviisi, et kõigepealt tuleb saada haridus, seejärel teha karjääri, osta endale hulk asju ja alles siis asuda peret planeerima. Elu on näidanud, et on võimalikud ka teised variandid.

On võimalik ühendada tööd, õppimist ja perekonda. Kasvatada oma lapsi nii, et perekond ja lapsed on vähemalt sama suur edu kui soliidne hulk maailma avarustes ringlevat virtuaalset raha. Siis saame loota, et eesti rahvas jätkab oma väikese riigi edukat ehitamist.

Keegi teine seda meie eest tegema ei tule ja kui tuleb, siis see pole enam see riik ja inimesed pole enam nende järglased, kes siin on juba kaheksa tuhat aastat elanud.

MULLE ON ajakirjanduses tihti pandud külge koolide sulgeja silt. Kinnitan teile, et olles ise taustalt ja hingelt kooliõpetaja, on iga kooli sulgemine mulle kui lapsetapmine ja mind innustab tegutsema ainult kooliõpetaja igatsus pakkuda olemaolevatele lastele Euroopa tasemel haridust.

Haldusreformi teemal meenub eelmisest aastast nii meeldivat kui vähemmeeldivat. Selles suunas liikumine Lõuna-Mulgimaal näis olevat nii reaalne, et juba arutati, mis nimi uuele vallale panna. Siis aga said talupojamõistus ja oma riigi ülesehitamise üllas aade otsa. Järele jäid ükskõiksus ja iseenesetarkus.

Rõõmustav on, et uued vallad ümber Viljandi on ette võtnud omavalitsuste liitumise keeruka tee. Jääb ainult loota, et neid saadab suurem edu ja iseenese kasu saamise asemel on tähtsam oma kogukonna inimeste teenimine.

KOKKUVÕTTES tuleb öelda, et aasta kahe sünnipäeva vahel on olnud töine. On olnud nii kordaminekuid kui möödalaskmisi. See on ka loomulik, sest nagu ütlevad filosoofid, on inimene dualistlik, mõneti lõhestunud ja lõhestav olend nii indiviidi kui kollektiivina. Ta on üheaegselt ehitaja ja hävitaja, koguja ja pillaja, andja ja võtja, ühelt poolt heasoovlik ja ennastohverdav ning teisalt isekas ja saamahimuline.

Seda silmas pidades ei saa ka keskkond, mille ta on paremas äranägemises loonud, olla ühene, terviklik, ideaalne. Meie Eesti on meie enda tegu ja nägu. Ideaalset ühiskonda ei ole võimalik üles ehitada, sest need inimesed, kellest ühiskond koosneb, on ideaalist kaugel.

Hoolimata murelikuks tegevatest tendentsidest ja majandussurutisest, olen Eesti ja Viljandimaa arengu suhtes optimistlik. Loodan eestlase talupojamõistuse tasakaalustavale jõule. Jumala veskid jahvatavad aeglaselt, kuid ikkagi õiges suunas.