Kalle Jents: minu käed on puhtad

Kalle Jents Foto: Emo Riig

Laupäeval Viljandi lossimägedes peetud Reformierakonna üldkogu järel kõlas mitmel pool üleriigilises ajakirjanduses arvamus, et valitsuse juhtpartei jättis kasutamata hea võimaluse parandada Silver Meikari süüdistustest tõusnud rahastamisskandaalis kahjustada saanud mainet.

Võõrustajana juhatas koos kunagise kultuuriministri Laine Randjärvega üldkogu endine Viljandi linnapea ja praegune riigikogulane Kalle Jents, kelle tehtud kopsakate annetuste puhtust on samuti mitmel pool kahtluse alla seatud.

Kalle Jents, kuidas te jäite rahule üldkogul kõlanud juttude sisu ja järeldustega?

Üldjoontes jäin rahule. Kohal oli palju erakonna liikmeid ning koosolek jättis tõsise ja asjaliku mulje. Oli hea, et emotsioonidel ei lastud üle keeda, ehkki osa meediast ja avalikkusest seda ootas ning oleks sellest rahulduse saanud.

Tõtt-öelda tundub ka mulle, et te polnud enda suhtes küllalt kriitilised ega reageerinud olukorrale piisava teravusega.

Ma ei jaga seisukohta, et üldkogul oleks tulnud hakata kohut mõistma. See polnud koht, kus pidanuks pead lendama. Silver Meikari väiteid peavad kontrollima ikkagi asjakohased organid. Alles siis, kui nemad on oma töö lõpetanud, saab erakond järeldused teha.

Peaaegu kõikides sõnavõttudes rõhutati vajadust erakondade rahastamise põhimõtted kriitilise pilguga üle vaadata. Me ei taha, et sellised probleemid korduksid. Teisalt ei tohi kiirustada ja populistlike otsustega lahmida, sest nii võib tulemus olla oodatule sootuks vastupidine.

Mul on kahju, et meedia vahendusel on levinud kuvand, nagu oleksid kõik erakondade suuremad annetajad kurjategijad või vähemalt ebaeetilised tegelased.

Aga miks te siis ei räägi selget keelt? Öelge otse välja, kas Reformierakond on saanud varjatud annetusi.

Ei ole võimalik väita, et mitte keegi pole kunagi erakonna kontole kandnud kellegi teise raha. Kindlasti leidub rahakaid inimesi, kes ei taha avalikkuse tähelepanu ja on seetõttu palunud mõne sõbra või tuttava abi.

Küll aga julgen kinnitada, et erakonnad ei saa süstemaatiliselt musta raha. Eesti poliitika pole ostetav. Ma ei ole nõus väitega, et kõik poliitikud on lurjused ja korruptandid ning erakonnad saatanast. Terves maailmas pole demokraatia toimimiseks midagi paremat välja mõeldud.

Pole mõeldav, et keegi poetab kuskile kotiga raha ja selle eest võetakse vastu annetajale meelepärane seadus.

Miks ma peaksin seda uskuma?

Sest Eesti on selleks liiga väike ja läbipaistev. Juba ainuüksi erakondade vastastikune kontroll üksteise tegevuse suhtes on piisavalt tugev, et selline tegevus eos lämmatada.

Miks te ei lasknud üldkogul Silver Meikaril lõpuni rääkida?

Üldkogude päevakava on alati rangelt reglementeeritud ja sõnavõttude tavaline pikkus on kolm minutit. Teisiti lihtsalt ei saa nii suurt üritust korraldada.

Kui Silver Meikar sekretariaadis sõnavõtu registreeris, oli ta palunud pool minutit lisaaega. See teade edastati ka meile, kes me laval koosolekut juhtisime. Muutsime tema palve peale käigult reglementi ja lubasime kõigile vajaduse korral pool minutit lisaaega.

Kui Meikar lavale astus, ütles ta meile kiiresti, et juurde oleks vaja minutit. Võimaldasime ka seda, aga kui sõnavõtt oli kestnud juba peaaegu neli ja pool minutit, katkestasime selle viisakalt.

Ausalt öeldes jäi mulle tunne, et tema ainus eesmärk oligi jõuda õhtustesse uudistesse sellega, et tal ei lastud lõpuni rääkida.

Jätame hetkeks Silver Meikari ja keskendume veel kord teile. Olete koos abikaasaga seitsme aasta jooksul toetanud oma parteid väidetavalt 302 867 krooniga. Uudisteportaal Delfi viitas hiljuti asjaolule, et 2005. aastal annetasite ühe kuuga ära kogu oma aastapalga. Olgem ausad, kui see tõele vastab, on asi kahtlane.

Kahjuks pole see sugugi ainus näide, kus kõmulist artiklit kirjutav ajakirjanik manipuleerib  faktidega, jättes osa infot kajastamata ja pannes loole tegelikkusele mittevastava pealkirja.

Ajakirjanik kajastas ühelt poolt, ehk siis kulu poolelt minu ja mu abikaasa mitme aasta vältel tehtud annetusi, kuid teiselt poolt vaid väikest osa minu sissetulekutest. Ja isegi need faktid ei vastanud tõele.

Vaatasin tagantjärele üle oma tuludeklaratsioonid alates 2005. aastast ja ettevõtlusega seotud majandusaruanded ning pean ütlema, et seitsme aasta jooksul tehtud annetused ei ületa sel perioodil mu tuludest viit protsenti. Need on kõik ametlikult deklareeritud ja tulumaksuga maksustatud tulud! Nii et pole alust ilkuda, justkui oleksin ma pidanud elama kellegi teise kulul või lausa näljas.

Mind hämmastab, kuidas mõned inimesed tõttavad vähimagi häbitundeta tigedaid hinnanguid andma, ise terviklikku pilti nägemata. Vähe sellest, nad ei tunne tõe vastu isegi huvi. Kui kellelgi, näiteks viljandlasel Tõnis Möldrel, kes sel teemal äsja «Sakalas» sõna võttis, midagi kripeldama jäi, võin talle deklaratsioone näidata.

Võib-olla on põhjus selles, et tegemist on keskmiste palgasaajate ja pensionäride jaoks üüratute summadega. Inimestel on raske mõista, mis valu peab kedagi torkima, et ta tuhandeid eurosid erakonnale annab. Palun selgitage.

2004. aastal valiti mind Reformierakonna Viljandi organisatsiooni esimeheks. Erakonna kandepind oli Viljandis sellal üsna väike, aga juba järgmisel sügisel ootasid ees kohalikud valimised. Oma esimese suurema annetuse tegingi 2005. aasta oktoobris ja ka hiljem olen seda teinud põhiliselt selleks, et toetada valimiskampaaniaid. Midagi pole teha, need on väga kulukad.

Kutsusin ka teisi ettevõtjaid annetama ja tahtsin neile eeskuju näidata. Võin «Sakala» lugejatele veel kord kinnitada: ma ei ole rahapesuskeemides osalenud. Minu käed on puhtad. Tunnen end halvasti, et kõik meie fraktsiooni poliitikud, kes on samades suurusjärkudes annetanud, on nüüd justkui kuriteo kahtlusalused.