/nginx/o/2012/06/01/1142526t1hce8a.jpg)
Mõni aeg tagasi väikese õpilaste arvu käes vaevelnud Viljandi vaba waldorfkool ja -lasteaed on jõudnud tõusulainele: tuleval õppeaastal soovib seal esimesse klassi astuda üle tosina lapse ja pikk järjekord on ka lasteaia ukse taga.
Viljandi vaba waldorfkool ja -lasteaed otsivad laienemiseks ruume
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on märkimisväärse tõsiasjaga, kui arvestada seda, et paljudel aastatel astus Viljandi vabasse waldorfkooli vaid kolm kuni viis last. 2005. ja 2008. aastal jäi seal esimene klass õpilaste puudusel üldse avamata.
Nüüd näitab hiljuti waldorfkooli ja -lasteaiaga liitunud vanemate hulgas tehtud küsitlus, et waldorfpedagoogika õppeasutusest on saamas üks tõmbenumbreid, mis ärksaid inimesi Viljandisse elama meelitab. Õpilaste ja lasteaialaste tung sinna kooli on nii suur, et hakkab tekkima ruumipuudus — kool ja lasteaed ei mahu Lutsu tänaval asuvasse hubasesse majja enam üheskoos ära.
See on ka põhjus, miks waldorfkooli ja -lasteaia lapsevanemad otsivad Viljandi kesklinnas uut kohta, kuhu lasteaed laieneda võiks.
«Lasteaeda soovib sügisel juurde tulla vähemalt 20 last. Pooled neist on kahe- kuni kolmeaastased,» kõneles Viljandi Vaba Waldorfkooli Ühingu juhatuse liige Piret Anier.
Sügisel kooliminejate arvelt vabaneb lasteaias küll kümme kohta, kuid enamik neist täitub sealsete kasvandike õdede-vendadega. Uued waldorfsüsteemiga liituda soovijad võivad seega ukse taha jääda.
Piret Anier tõdes, et kui varem eelistasid vanemad waldorflasteaeda peamiselt seetõttu, et asutus paikneb kesklinnas, siis nüüd on juurde tulnud palju teadlikke vanemaid, kes soovivad oma lapsele just waldorfharidust.
«Waldorfpedagoogika on väga lapsesõbralik — lasteaias on palju mänguaega, seal kasutatakse looduslikust materjalist mänguasju ja süüakse mahetoitu. Paljudele vanematele on need põhimõtted sümpaatsed,» tõdes Terje Trochynskyi, kelle lapsed käivad samuti waldorflasteaias ja kelle vanem laps astub sügisel waldorfkooli esimesse klassi.
Kõnealuse kooli lapsevanem Epp Petrone lisas, et sageli ei tea vanemad oma last waldorflasteaeda tuues täpselt, kui kaugele nad soovivad selle haridusega minna, kuid neile meeldivad sealsed põhimõtted, väiksed rühmad ja sõbralik keskkond.
Praegu käib Viljandi waldorflasteaia kahes rühmas kokku 34 last. Üks rühm tegutseb Lutsu tänav 3 hoones, kus paikneb ka waldorfkool. Teine rühm on koha leidnud väikeses Oru tänava tellismajas.
«Otsime uut lasteaiamaja, kuhu oleks võimalik kaks praegu eraldi paiknevat rühma kokku viia ja avada ka üks väikelastele mõeldud rühm,» selgitas Terje Trochynskyi. «See ei tohiks olla koolimajast väga kaugel.»
Naiste sõnul on oodatud kõik pakkumised, mis vanalinna piiresse mahuvad, ning kõne alla tuleb nii rentimise kui hilisem ostmise variant.
Viljandi vaba waldorfkooli esimesse klassi läheb sügisel vähemalt 15 õpilast ning seda võib pidada üsna erakordseks. Rohkem oli kooliastujaid paarkümmend aastat tagasi kooli asutamise ajal — 1993. aastal oli esimese klassi nimekirjas 17 last ja teise klassi läks 13 jütsi. Vahepeal oli koolil paraku ka kehvemaid aegu.
«1998. aastal oli waldorfharidusel kogu Eestis kriis,» tõdes Piret Anier. «Kuid praeguseks on need koolid, mis kriisi üle suutsid elada, taas tõusuteel.»
Terje Trochynskyi sõnul tekkis vahepeal Viljandis tendents, et waldorfkooli toodi õppima käitumis- või õpiraskustega lapsi, kes tavakoolis hakkama ei saanud. Nii mõnigi võeti õppeasutusse vastu, kuid paraku tõi see endaga kaasa arvamuse, et waldorfkool ongi õpiraskustega laste jaoks.
«Nüüd on õpetajad ja juhatus võtnud seisukoha, et nii kooli kui lasteaeda vastuvõtmisel on eelistatud waldorfpedagoogikast huvitatud vanemate lapsed,» rõhutas ta.
Terje Trochynskyi tunnistas, et kui tema laps waldorflasteaeda astus, polnud nad abikaasaga sugugi kindlad, et tahavad ta panna ka waldorfkooli.
«Lasteaias veedetud aeg ja kooli viimase aja areng aga veensid meid selles valikus,» tõdes naine. «Waldorflasteaia ja -kooli ümber on tekkinud uus hingamine ning on kogunenud seltskond aktiivseid vanemaid, kes siin asja edasi lükkavad.»
Kuid mis on see põhjus, mis on pannud noori lapsevanemaid viimasel ajal waldorfkooli kasuks otsustama?
«Siin on lapse arengule ja vajadustele keskenduv kasvukeskkond,» selgitas Piret
Anier, kes arhitektitöö kõrvalt omandab Tartu ülikoolis waldorfpedagoogika teadmisi.
«Laps saab siin rahulikult oma loomulikus tempos areneda ning on üheksanda klassi lõpuks palju rohkem teadlik iseendast ja oma võimetest. Tänu sellele suudab ja oskab ta paremini valida, mida oma elus teha tahab,» rääkis Anier.
«Waldorfkooli laste puhul tõstetakse esile nende väljendusoskust. Kui faktiteadmistes võivad selle kooli lõpetanud noored mõnes osas teistest maha jääda, siis tänu väljendus- ja mõtlemisjulgusele saavad nad elus väga hästi hakkama,» lisas Terje Trochynskyi.
Uuringud on näidanud sedagi, et suur osa waldorfkooli vilistlastest tegutseb edasi kunsti- või mõnes teises loomingulises valdkonnas, kuid maailma mastaabis on nende hulgas ka palju häid sportlasi.
«Meil ei ole küll supervarustusega spordisaali, aga laste koolipäevades on palju loomulikku liikumist, matku ja vahetundides õues olekut,» kõneles Terje Trochynskyi.
Kokku õpib tänavu kevadel Viljandi vabas waldorfkoolis 37 last.
Kõik kolm waldorfkooli lapsevanemat kinnitasid, et sellest õppeasutusest on saanud üks magnet, mis noori peresid Viljandisse meelitab.
«Minu pere soovis Tallinnast ära kolida. Viljandi valisime oma uueks elukohaks just seetõttu, et siin on waldorfkool ja siin saab liikuda autota,» tõdes Piret Anier. Tema kaks last käivad praegu waldorflasteaias ja üks lõpetab koolis esimese klassi.
«Ma ei ole õppinud ülikoolis nii palju aastaid selleks, et olla oma kolmele lapsele
autojuht, sõidutamaks neid Tallinnas huvikoolidesse või mõne sõbra juurde,» nentis Anier. «Viljandi on laste kasvamiseks suurepärane keskkond! Siin on linnale omased võimalused — huviharidus, teater, kontserdid ja ülikool. Sotsiaalses suhtlemises on see aga heas mõttes nagu suur küla.»