Viljandi koolipoisist sai lihtsate üksikute inimeste laulik

Vello Orumets seostub igale eestlasele muusika ja lauluga. URMAS LUIK («Pärnu Postimees»)

FOTO: Urams Luik / Pärnu Postimees

Vello Orumetsa äkklahkumine palativalgusest teise, igavesse valgusse oli kõigile tema talendi austajaile ootamatu. Tema täht säras veel. Ka sünnilinnas Viljandis, kuhu ta vahetevahel esinema tuli, jagus kuulajaid alati. Alles maikuus oli ta esinenud Suures Vennas.

Carl Robert Jakobsoni nimeline kool peab 30. juunil, kaks päeva pärast Vello Orumetsa sünniaastapäeva gümnaasiumina oma vilistlaste viimase kokkutuleku.

Kui võimalik, käis laulja ikka oma kooli kokkutulekutel ja juubelitel ning loomulikult ka esines. Virve Kikas kinnitab, et Vello Orumetsalt nagu Arvo Raimoltki, kes on ju mõlemad kunagi Karl Adra kutsel Ugala laval alustanud, oli tulekulubadus saadud. Puusaoperatsiooni läbi teinud Arvo puhul kaasnes küll klausel: kui kepiga, siis jah, kui karkudega — ei. Vello ei osanud südame salasamme ette näha.

Lootsin Vello Orumetsaga, kellest olin kunagi kirjutanud, kohtuda, et vana kirjatükki mitmel otstarbel täiendada, eriti mis puudutas Kantreküla.

Nii või teisiti on saatus mind temaga kokku viinud lapsepõlvest alates: üks linnajagu, ühed koolid. Balletistuudio peale nende.

Aga koolivend — see on uhke. Südamlikhardalt kõlas see Erich Kriegeri järelehüüdes: koolivend nagu oma vend. Südamlikke sõnu ütles ka Anne Velli, rääkisid palju teisedki.

Laul esimesel koolipäeval

Vello Orumetsa lauljateest on palju kirjutatud. Olen selle alguse tunnistaja. Ta oli minust kõigest aasta vanem, kuid koolis kaks klassi ees. Minu esimesel koolipäeval laulis Orumets meile aktusel kahe tüdruku saatel.

Alles hiljem sain teada, et ta oli juba aasta solistina esinenud, taustalauljateks kaheksa tüdrukut.

Pärast häälemurret olid Vello Orumetsa repertuaaris tolle aja poliitilised lood, nagu «Ma möödund öösel unenäos Joe Hilli kohtasin...». Keskkooli lõpupoole kõlas rohkem rahvuslikku klassikat, nagu «Kallis Mari».

Tegutses ka populaarne meesansambel koosseisus Jüri Reier, Tõnu Liigand, Arvo Raimo ja Vello Orumets, keda kuulati meeleldi. Aga et Ilmar Kullamaa, kes oli juhatanud üle linna kuulsat kooli estraadiorkestrit, oli nagu tema kaaslasedki gümnaasiumi lõpetanud, sai Orumetsast tikuvabriku orkestri solist.

Kaks lauluõpetajat

Kaks lauluõpetajat, keda ta ikka hea sõnaga meenutas, olid Salme Laar ja Erika Ader. Mälu vedas lauljat siiski alt, kui ta nimetas Salme Laari, kunagist Valga teatri ööbikut, Mart Laari tädiks. Tegelikult oli ta Mart Laari vanaema. Tädi Tiiu Laar oli meie balletistuudiokaaslane.

Erika Ader, Ugala lavastaja Karl Adra proua, mängis Vello Orumetsa lauljateel suurt osa, sest andis vaesest perest pärit poisile tasuta muusikatunde. (Vello isa oli jäänud sõjaväljale ning peret, kus oli ka vanem õde, elatas ema, vinnates transporditöölisena raskeid jahukotte.)

Vellol oli ka veidi vedanud: kodus oli alles raadio, mida oli suudetud okupantide eest varjata. Eetrihelid edendasid muusikalist kuulmist. (Mäletan, et Lehte Hainsalu on kusagil kirjutanud, kuidas käis nagu minagi kuulamas Georg Otsa ja Veera Nelust posti otsast «köhakarbist».)

Edasi läks kõik nagu iseenesest. Tol ajal sundpopulaarsetel suvepäevadel kuulis Vello Orumetsa laulmas helilooja Gennadi Podelski. Pidades silmas kavandatavat ansamblit, suunas too noormehe filharmoonia laulustuudiosse. Seal olidki Orumets ja Krieger koolivennad — esimene esimeses, teine viimases lennus.

Seejärel asutas Podelski oma kuulsa ansambli Laine, milles Orumets hakkas laul-ma — jälle kaheksa tütarlapse saatel. Kuigi vahele tulid väikesed sundsõjaväelised pausid ja esinemised armsa Leelo Karbiga Põhja-Venemaal, tegi ta oma elutöö kuni pensionini just selle ansambliga. Sinna kuulusid ka haruldased tantsijad Elonna Spriit ja Ants Vähejaus ning saateansambel koos teiste solistidega. Kunagine tantsustuudium ja huumor ühendasid teda Vähejausiga, nii et pikkadel kontserdireisidel igav ei hakanud.

Ansambli repertuaar oli määrav, kuid pikkamisi hakkas tooni andma Orumetsa omapära. Talle kirjutasid Podelski, Haug, Taniel ja teisedki, kellega ta puutus kokku Laines, Vanas Toomas ning Erfias.

Orumets luges palju luulet. Kas ka kirjutas, ei tea. Nii mõndagi loetust ihkas ta laulda. Mäletan, et ta ütles oma suurima lemmiku olevat Walt Whitmani. («Kuis kahvatab linnade uhkus särava inimsilma kõrval...».) Mainis, et Taniel kirjutab talle Whitmani sõnadele tsükli. Kas see valmis? Kahjuks ei tea.

Laulmise eest sai ta tunnustusi: jagas Jaak Joalaga konkursil esikohta ning 1976. aastal anti talle teenelise kunstniku aunimetus.

Balletis ja suhkrusabas

Stuudio- ja ansamblipäevilt meenutatakse tihti tema liikumisjuhte Helmi Tohvelmani ja Kalju Saarekest. Ikkagi kuulsused! Eduard Põltsamaa vaikitakse paraku maha. Ometi sai kõik, mis tantsu puutub, alguse just temast. Võin nimetada vähemalt kolme Põltsamaa balletti, milles osales Orumets: «Nõiutud kingad», «Muinasjutt surnud tsaaritarist ja seitsmest vägilasest» ning «Helepunane lilleke».

Esimesena nimetatus esines ta noorema poisterühma koosseisus, teises juba vanemas rühmas ja kolmandas peaosas. Eks väljendu selles areng.

Mina kuulusin nooremasse rühma ega puutunud enne etenduse proove vanemate tantsijatega kokku.

Trehvasime mujal. Üks selliseid paiku oli suhkrusaba, peamiselt Tupitsa poe õuel. Tagantjärele meenutades oli see omamoodi kultuurinähtus, sest sealt käis läbi terve balletistuudio, sealhulgas Siina Üksküla, Eha Tinn (Vares) ja Vello Orumets. Mäletan, et Vello kurtis oma kurba saatust: tema pidi suhkrusabas seisma, õde mitte kunagi.

Mõnikord peatus jahuveoauto ning möldervalged naised ja mehed seadsid end laste juurde sappa. Said tuutu kätte ja juba nad sõitsidki ära. Aga lapsed võtsid järjekorra uuesti sisse, sest igaühele anti kõigest pool kilo.

Mark Soosaar, minust noorem, mäletab Vello Orumetsa hästi. Väikesed lapsed teavad endast suuremaid ikka. Nad elasid vastastikku majades Terase (endise Belgia) uulitsas. Enne sõda oli Kantrekülas terve Euroopa.

Et need riigid jäid vallutamata, keelati Itaalia, Prantsuse ja teised tänavad ära — jäi ainult Vene, see kõige viletsam.

Belgia tänavast ja selle sõjavangidest tahtsingi Vellolt üht-teist küsida.

Tagasi üles