Ugala muusikajuhi Peeter Konovalovi teatrihooaeg algas eelmisel suvel Meleski klaasivabrikus etendatud «Läbi klaasi» muusikalise kujundamisega ning lõpeb suvise lastelavastuse «Tuul pajuokstes» muusika kirjutamise ja kujundamisega.
Draamalavastuses ei ole laul kunagi üksnes ilu pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühtekokku on sel ajavahemikul tema käe all valminud kaheksa lavastuse muusikataust.
Peeter Konovlov, kuidas sünnivad muusikakujundused?
Iga lavastusega on isemoodi. Alustame mõistagi tekstist. Lugemise ajal tekivad ideed. Proovide käigus omandavad ähmased kujutluspildid üha selgemad piirid, kuni valmib lõplik versioon.
Vahel on autor muusika määranud, kuid alati ei saa seda arvestada. Näiteks «Duettides» oli kirjanik ette näinud kuulsad duetid, aga meie kultuuriruumis ei oleks need mõjunud sellisel moel kui Ameerikas.
Ja äkki tekkis idee kasutada tangot. Tango on samuti duett, aga hoopis dramaatilisem kui kahe inimese laul: see on terav dialoog kahe partneri vahel. Valsis on partnerid teineteisega nõus, tangos käib võitlus.
Muusikali «Inetu!» puhul oli seevastu kõik olemas, tuli ainult teha lauluproove ja harjutada ansamblimängu, kuni lood said selgeks.
Lastelavastuse «Tuul pajuokstes» muusika valmis ühe kuuga. Mis inspireerib laule kirjutama?
Sain sellele keskenduda alles pärast «Ukuaru» lavaletulekut ja nii jäigi aega kõigest üks kuu. Muusikat kirjutama inspireerisid laulutekstid. Pealegi teadsin ju, missugused näitlejad neid laulma hakkavad — nad kõik olid mul silme ees ja nende hääled kõlasid mu kõrvus.
Muusikat näitlejale esimest korda ette mängides vaatan talle alati silma, et näha, kas läks pihta ja kas lugu põhimõtteliselt sobib.
Draamalavastuses ei ole laul kunagi üksnes ilu pärast, vaid kannab mõtet. Silvia Soro kirjutatud laulutekstidest tuleb näiteks välja, et Konnale, keda mängib Aarne Soro, meeldib kasutada võõrsõnu ja kõrgelennulisi peenutsevaid väljendeid. Ei ole just tagasihoidlik tegelane! Teised loomad ei kasuta võõrsõnu üldse. (Naerab)
«Tuul pajuokstes» viis mind kokku Viljandi kultuuriakadeemia džässmuusika osakonna kahe noore andeka lauljanna, Laura Junsoni ja Maria Gertsjakiga. Nemad laulsid sisse vokaalpartiid.
Suvelavastuse mängupaik on Männimäel õues. Kuidas koht ja ruum muusikat mõjutavad?
Mängupaigast oleneb palju. Vabaõhulavastuses saame kasutada võimenduse kõrval ka naturaalset häält, sest kohati on näitlejad publikule üpris lähedal. Alati ei pea häält võimendama nagu rokikontserdil, vaid üksnes teistsuguse ruumi tekitamiseks. Näiteks «Ukuarus» on lõõtsal mikrofon selleks, et tekitada metsa kõla, panna mets vastu kajama.
Meleski klaasivabrikus oli täpselt sama lugu: me ei võimendanud seal häält, vaid soovisime üksnes anda häälele ja helidele laiema ruumi ning luua muusikakujundusele lisamõõtme.
Mis mõtetega lähed esietendusele vastu?
Räägime parem ilmast. Kui vihma ei saja, on kõik väga hästi. Jahedus ei sega, sest külma ilmaga saab end soojalt riidesse panna või soojad rõivad kaasa võtta, nagu suveteatrile kohane.