Ikka ja jälle kõlab nakatavalt rõkkav naer. Ele Millistferiga vesteldes tundub, nagu oleks ta naerupalli alla neelanud. Küllap just pideva rõõmsameelsuse ja pulbitseva energia tõttu on ta säranud naispeaosatäitjana eesti suurtes muusikalides «Hüljatud», «Oliver» ja «Rent».
Teatriga puutus Ele kokku juba väikse lapsena: tema isa mängib Estonia teatri orkestris klarnetit, ema on opereti- ja muusikalilauljate kontsertmeister, vend Lauri Vasar aga Saksamaal ja mujal Euroopas tuntud ooperilaulja.
Teatrilaps
Teatri tagaruumid ja lavalauad said tüdrukutirtsule maast madalast tuttavaks. Kasvades alustas ta lauluõpinguid Otsa koolis, kuni temast sai džässilaulja ja muusikalitäht, kes on leidnud hea klapi kuulsa rootsi lavastaja Georg Malviusega.
«Olen saanud teha rolle, millest paljud unistavad — selles mõttes olen õnnelik inimene. Malvius võib olla üsna plahvatuslik ja äkiline, aga meie koostöö sujub ja pakub põnevust,» kirjeldab ta. Tänu Malviusele sattus noor naine rahvusvahelise seltskonnaga lavastatud muusikali «Hair», mis tuuritas Saksamaal, Rootsis ja Taanis.
Ka abikaasa Ain Saviauguga, kes on vabakutseline lavastaja, näitleja, kirjanik ja kujundaja, tutvus lauljanna teatrilavastuse juures. Esialgu oli noorel naisel kindel plaan jääda Tallinna, aga ajapikku hakkasid sõbrad, kellega tal on ühine maailmatunnetus, teda Viljandimaa suunas tüürima.
Rõõmuhetked Pilistveres
Ele Millistferi elus on tähtis koht usul ja kirikul. Tallinnas puutus ta sageli kokku vaimulik Avo Üprusega ning jõudis 2009. aasta sügisel Pilistverre juhendama noorte laulukoori. Soololauljaid oli Ele Tallinnas õpetanud juba pikka aega, kuid Pilistvere koor oli esimene kollektiiv, mille puhul ta sai oma muusikalisi mõtteid realiseerida.
«See on eriline, ühes rütmis tuksuv seltskond. Oleme kogenud rohkesti võrratuid hetki. Koos töötamine on andnud mulle palju nii muusikalises arengus kui emotsionaalses mõttes,» tõdeb ta.
Paarkümmend 13—23-aastast lauljat pärinevad Pilistvere kihelkonna igast nurgast: Kabalast, Võhmast, Koksverest, Imaverest ja Pilistverest. Koor on esinenud festivalil «Tähtede laul» ning kristlikul noortefestivalil «JäPe». Noored on andnud heategevuskontserte hooldekodudes, nende repertuaar ulatub rahvalaulust džässini.
2010. aasta sügisel hakkas Ele Millistfer õppima Viljandi kultuuriakadeemia avatud ülikoolis laulu, koolimuusika ja pilliõpetaja suunal. Kui tänavu talvel läks Hedi-Kai Pai Viljandi muusikakoolis lapsepuhkusele, asus Ele tööle tema asendajana ning kolis abikaasa ja viieaastase tütre Mesikesega Viljandisse.
Nüüd on ta selle otsusega rahul, sest muusikakool ja lapsed on toredad. Viljandist on ta leidnud rahulikuma keskkonna ning inimesed, kellel on temaga ühesugused väärtushinnangud. Raha ja materiaalsed hüved on tema silmis vähem tähtsad, olulisemaks peab ta vaimsust, ausust, inimlikkust, muusikasse süvenemist ja loodushoidu. «Tahan vältida võltshiilgust, mis põhineb pelgalt välisel,» nendib noor naine.
Igatseb metsa, mäe otsa
Seni Tallinnas elanud Ele Millistfer ei pea end ometi päris linlaseks, sest viibis lapsena palju Põltsamaa lähistel vanemate maakodus. Nüüd otsib ta Viljandimaal oma kodu, mis asuks maal, metsas, mäe otsas. Liiga kaugel see siiski olla ei saa, bussipeatus peaks olema käeulatuses, et lapsed kooli pääseksid.
Maal loodab ta nautida puhast toitu, millest osa kasvataks ise, osa ostaks suhtlusvõrgustiku abil talunikelt. «Puhas toit on väga tähtis. Kui praegu pakenditelt lugeda, mida toit sisaldab, kaob söögiisu. Söögipoolis on tihti näiline. Oleks nagu tomat, näeb välja nagu tomat, aga ei lõhna ega maitse nagu tomat,» toob Ele näite.
Kala ta sööb, aga lihaga pole tahtnud juba mitu aastat patustada. «Kui mõelda, mida loomadele söödetakse ja kuidas neid koheldakse, võtab see lihaisu. Usun, et kodus hoole ja armastusega kasvatatud loomade liha süüa on hoopis midagi muud,» arutleb ta. «Väike mesilasemõte sumiseb meil ka peas. Eks näis, mis tuleb. Äkki ükspäev...»
Õpib ja õpetab
Ele ütleb, et endalegi ootamatult on temast saanud õpetaja. Varem mõtles naine, et kõike muud võib temaga juhtuda, aga mitte seda. «Tundub, nagu valitseks seadus, et saad just seda, mida ei taha,» naerab ta.
Õigupoolest meeldib Ele Millistferile õpetamine isegi väga. Ta on olnud mudilas- ja lasteteatri lavastaja ja laulupedagoog, muusikalisolistide õpetaja ja lavastuste muusikajuht.
Õpetamisest rääkides väljendab ta veendumust, et kõige tähtsam on luua usaldus ja tekitada lastes muusikaarmastus. Kui see on saavutatud, sujub ka kõik muu. Tema tuntuim õpilane oli Getter Jaani, enne kui too superstaarivõistluselt tuule tiibadesse sai.
Ise on Ele õppinud Mare Väljataga ja Zoja Hertzi juures ning nüüd omandab teadmisi kultuuriakadeemias Sirje Medelli käe all. Väga suureks õpetajaks peab ta ema Ülla Millistferi.
Tulevikus soovib Ele pühendada praegusest rohkem aega laulmisele. Mõttes mõlgub plaan luua oma ansambel. Solistina raha teenida on tema sõnutsi keeruline, sest enese müümise ja reklaamimise oskust ei ole ta rinnapiimaga kaasa saanud.
Praegu seisab tema plaanides esikohal plaadi väljaandmine, lood on juba olemas. «Inimesed, kelle arvamus mulle korda läheb, on arvanud, et neid võiks ka teistele kuulata anda,» kõneleb laulja. Žanrimääratlust ei oska autor esimese hooga nimetada. «Muusika on rahulik ja meloodiline. Keegi ütles, et vaimne,» arutleb ta.
Tähtsaks peab Ele sõnalist poolt. «Oma tekste ma eriti ei usalda. Olen nende suhtes väga kriitiline: popmuusikas on jura nii palju, ma ei tahaks samamoodi libastuda. Mulle meeldib Juhan Viidingu luule, aga tema tekste lugedes ei ole ükski laul sündinud. See-eest Avo Üpruse luulekogu sirvimise ajal on lood tulnud iseenesest,» räägib ta
Esialgu on Ele Millistferil kindel plaan jääda perega Viljandimaale. Teisalt on ta elu jooksul õppinud pidama kindlaks ainult seda, et kõik muutub. «Kui ostsime viis-kuus aastat tagasi Tallinnas kodu, nägime selle remondiga kõvasti vaeva. Uskusime, et jäämegi sinna, aga nüüd on meie mõtted muutunud. Soovime leida rahu, punuda oma pesa ning torgata varbad mulda,» sõnab ta lõpetuseks.
Arvamused
KATRE SAAR,
Kõo valla kultuuritöötaja
2011. aasta Pilistvere kihelkonnapäeva «Ajas tagasi» mõttest kinni haarates juhendas ta noorteansamblit nõnda, et esitatud lastelaulud ja ajaloost inspireeritud esinemisriietus tegid peo noortepärasemaks.
Ühtlasi oli ta kahepäevase mõtlemisaja järel valmis ohjama ühislaulmist ning noortega ettevalmistatud rütmiline ühisharjutus oli 24. kihelkonnapäevale kaasahaarav lõpetus. Hea lauluhääl, soe suhtumine ja naeruhäälne suhtlemine on samuti väga elelikud. Rõõm on temaga koostööd teha!
PILLE-RIIN P. KALMUS,
Pilistvere elu eestvedaja
Kohtusime Elega esimest korda 2008. aasta juulis Pilistvere pastoraadi köögis, kus ta küpsetas «Rasputini» etenduse näitetrupile pannkooke. Hiljem sain teada, et ta on multitalent: näitleb, laulab, tantsib, kokkab ja õmbleb.
2009. aasta suve lõpul trehvasime Elega jälle. Ta oli tulnud perega Pilistverre läbisõidule. Teist korda ma enam võimalust mööda ei lasknud: noorte palvel olin juba poolteist aastat otsinud lauluõpetajat, aga ühel oli tööd üle pea, teine pidas Pilistveret liiga nurgataguseks kandiks, kolmandat hirmutas pea ees tundmatus kohas vette hüppamine... Seis tundus lootusetu.
Ometi panin tol augustikuu pärastlõunal Elele kärbse kõrva. Oktoobri lõpul sai tulevane lauluansambel pastoraadi saalis esimest korda kokku ning sestpeale on Ele oma perega siin omainimene. Koos oleme vedanud laululaagrit ning väiksemaid ja suuremaid esinemisi. Julgeme abikaasa Hermann Kalmusega öelda, et oleme suutnud ühe linnaperekonna maaelu usku pöörata.
Ele on särav ja optimistlik. Isegi halli argipäeva õhtul täidab ta toa oma energiaga. Ta oskab lastes ja noortes avada just need kanalid, mille kaudu hakkab kõlama kõige ilusam muusika ning saab alguse lauluarmastus. Tema enda laul on ilusa hinge viis.