Norras on lõppemas kohtuprotsess, kus püütakse aru saada riigi suurima massimõrvari taustast, mõtteist ja motiividest ning mõelda talle välja teenetekohane karistus.
Demokraatlik Norra näeb vaeva kuritöö ja karistuse lahkamisega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et kohtu all olev inimene ei vaja afišeerimist, räägitakse temast mõnel pool ainult initsiaale kasutades. Polevat otstarbekas öelda ABB nime välja, et teda rohkem reklaamida.
Selles võtmes arutledes poleks käesolevagi loo ilmumine kuigi tark tegu. On ju ABB-ga seonduvale ajakirjanduses niigi rohkelt ruumi antud. Kaudselt võib seda võtta kui ABB ja tema vaadete propageerimist. Teine äärmus olnuks, kui Norra kohtuprotsessi kohta oleks valitsenud kuni otsuseni täielik vaikus ning seejärel oleks ilmunud lühike artikkel.
Teisalt on ajakirjanduse huvi kohtuprotsessi vastu mõnes mõttes mõistetav: verised asjad müüvad hästi ja meediaväljaande eesmärk on teenida kasumit.
Kuritegudest, sealhulgas eeskätt jõhkratest tapmistest lugeda soovijaid pole vähe ning selle nimel pingutataksegi, avaldades ülevaateid ABB igapäevastest toimingutest ja illustreerides neid lugusid rohkete piltidega.
Kuigi Norra on demokraatlik riik, oleks tegelikult pidanud nimetatud kohtuprotsessi puhul kehtestatama kindlad reeglid ja ranged keelud: ennekõike poleks tohtinud olla kohtusaali asja ajakirjanikel. Mina arvan, et ajakirjandusel oleks tulnud lausa keelata kohtuprotsessi kulgu käsitleda.
Piltidega või ilma
Seniajani ilmub maailma ajakirjanduses pikemate artiklite ja lühilugude kõrval ABB pilte peaaegu iga päev. See on taunitav. Temast tuleks rääkida minimaalselt, et inimesed võiksid hakata tragöödiat unustama. Mida rohkem seda meest eksponeeritakse, seda suurem on võimalus, et ta muutub kellegi silmis märtriks ja mõnele koguni jäljendusobjektiks.
Kuigi ABB on kohtu all ja teda võib ähvardada väga range karistus, naudib ta praegust olukorda täiega: naeratab sõbralikult, annab selgitusi ja jagab kommentaare, suhtub kohtunike soovidesse mõistvalt ning esitab oma tingimusi. Lühidalt: tal on kohtusaalis hea, mõnus ja turvaline olla. Seda tunnet aitavad süvendada ajakirjanikud, kes lausa ründavad ABB-d, et saada kohtualuselt kätte mõni sõna või klõpsutada temast pilt.
Mõnes mõttes on halenaljakas seegi, kuhu meid on viinud humaanse ühiskonna totrused või äärmuslik inimlikkus. See puudutab ABB eest hoolitsemist, tema poputamist: peaasi et ta millestki puudust ei tunneks (loomulikult eriolukorda, vanglatingimusi arvestades).
Üks suuremaid sõgedusi on see, et talle tahetakse palgata professionaalsete politseinike hulgast mängu- ja jutukaaslased, et üksikvangistuses viibiv ABB ei tunneks end erakuna ja saaks inimestega suhelda.
Kui läinuks teisiti
Õigupoolest poleks 77 inimest tapnud ABB pidanud üldse kohtusaali jõudmagi, kuid Norra ei taibanud õigel ajal võimalust kasutada. Utøya saare veresauna taoliste komplitseeritud olukordade lahendamise meister on Ameerika Ühendriigid. Ka USA oleks võinud massimõrvariteks kuulutatud Iraagi presidendi Saddam Husseini või maailma esiterroristi Osama bin Ladeni vangistada, kuid hilisemast kohtujamast pääsemiseks oli targem nad kiires korras maha lasta ehk hukata.
Kahjuks — tegelikult muidugi õnneks — pole Norral olnud vaja millegi niisugusega kokku puutuda, seetõttu ei suudetud seal ootamatult tekkinud ülikeerulist olukorda adekvaatselt lahendada.
Norra ei tulnud selle pealegi, et ka neil oleks olnud mugavam ja targem ABB kohapeal surnuks tulistada ning praegune kohtukaasus oleks ära jäänud. See olnuks parem ja kasulikum nii ohvrite sugulastele ja kõigile norralastele kui kogu Norra riigile ja eeskätt riigieelarvele.