/nginx/o/2011/09/19/759000t1h7ae5.jpg)
OLEN VAREMGI «Sakalas» kirjutanud murelikke kirju Eesti demokraatia visa arengu pärast. Nüüd oleme jälle jõudnud poliitilisse ummikusse, mis sarnaneb 1933.—1934. aastate omaga.
Pill tuligi pika ilu peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjused on praegu täpselt samad mis toona. Kui 1930. aastatel võtsid osavalt rikkalikku riigipirukat nosima asunud erakonnad üheskoos labastada vabadussõjalaste liitu, kes nägi saabuvat poliitilist korruptsiooni, siis nüüd antakse tuld kõige väetimategi demokraatiat nõudvate parteikeste ning arukate üksikkandidaatide pihta.
Demokraatia arengut on järjest pidurdanud kõikvõimalikud demagoogilised põhjendused. Reformierakondlaste keelepaelte vallandumise kaudu leiab see iga päev lehtedes järjest enam kinnitust. Lõpuks on hakatud avalikke arveid esitama ka maavarade omameeste kätte mängimise ja konkurentsi suretamise kahjude eest.
Demokraatia sügavust saab mõõta selle järgi, kuidas inimesi kuulatakse — nõnda on demokraatlik Šveitsi ringhäälingu rahastamise põhimõte, mille järgi väiksemad osalejad saavad saadeteks suurtest suhteliselt rohkem raha.
Hiljuti trükkis «Sakala» esiküljel ära reformierakondlase Peep Aru mõtte, millest paistab välja Eestis juhtunu kurja juur. Ta väidab, et kõike ei saa panna erakondade õlgadele. Parteid olevat tema jutu järgi ellu kutsutud eelkõige võimule pürgimiseks ja võimu teostamiseks.
Ja nad on seda teinud iga hinnaga, nagu nüüd teame. Jesuiitlikult! Otstarve on pühendanud abinõu. Nii jooksis seni Reformierakonnas raha ojadena. Paberite järgi on eriti rikkaks meheks saanud eelmine Viljandi linnapea Kalle Jents, kes on samuti parteile annetanud üle 100 000 krooni, jäädes sealjuures vist arstist naise ülal pidada. Kas ei tundu olevat patriootlik samm riigivõimu teostamiseks?
Keeldude ja keeruliste regulatsioonide kõrval on veel suurem demokraatia pidur niinimetatud esindusdemokraatia hegemoniseerimine, millega nõutakse endile lausa rahva võimu: kui olete meid valinud, laske meil siis tegutseda. Tegelikult on esindus ainult valitsemise tehniline teostus, nõu tuleb küsida ikka rahvalt.
Mina leian, et kui valimisseadus rahva tahtmist mööda välja vahetada, võiksime tõepoolest arendada korruptsioonivaba riigi. Ei saa kuidagi nõustuda noorukese õigusteadlase Ülle Madise üldistusega, et Eesti kord ei olegi nii mäda: ka vanades demokraatiates tulevat ette rahalist korruptsiooni. Aga seal ei lasta sel kesta seitse aastat järjest, isegi riigi raha eest sukkpükse ostev minister jääb kohe vahele.