Viibinud Hollandis juba ligi üheksa kuud, olen siin nii mõndagi näinud ja õppinud. Hollandlased on abivalmid, rõõmsad ja avalad.
Holland: tüdrukud vutiväljakul ja 17 000 inimest jääl
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samuti osalevad nad agaralt ühisettevõtmistes ning teevad sporti. Kui küsin, kas nad viitsivad midagi minuga koos teha, kuulen vastuseks enamasti: «Jaa, meelsasti!»
Hollandit tuntakse ennekõike tulpide, tuuleveskite ja juustu poolest, kuid ühtlasi on see kuulus jalgpalli- ja kiiruisutamismaa.
Jalgpall on popp
Rahvusvahelistele mängudele elab televiisori ees kaasa ilmselt iga hollandi poiss ning suur osa tüdrukuidki. Klubijalgpalli meeskondi on Hollandil mitu ning kõik kõrgel tasemel: pole vist ühtki vutifänni, kes ei oskaks nimetada Ajaxit ja Feyenoordi.
Samuti on siin peaaegu igal külal ning asulal oma jalgpallitiim. See mäng ei ole populaarne ainult poiste seas: paljud tüdrukud on samuti sellele pühendunud ning mänginud juba aastaid. Leidub koguni segavõistkondi, kus vutti taovad mõlema soo esindajad koos.
Fänlus on hollandlastel sügav ning siiras. Minu vahetusõde Marie-Janneke, kellega aasta vältel ühes toas elan, on tuline Ajaxi fänn. Iga kord, kui tema lemmikuid televisioonis näidatakse, seab tema end teleri ees mugavalt sisse, et nautida poolteisetunnist palli tagaajamist.
Rahvusvaheliste mängude ajal on hollandlasi võimalik publiku seast eristada värvide järgi: nemad kannavad siis oranže või puna-valge-siniseid kostüüme.
Uisutamine on kirg
Igal talvel tekib tritsutamissõpradel vastupandamatu kihk tõmmata jalga uisusaapad ja minna jääle. Ühel talvehommikul oli mu siinse kodulinna Meppeli kanal saanud tugeva jääkatte. Kõik rõõmustasid ning plaanisid veeta pärastlõuna uisutades. Lõuna paiku pilve kiskunud taevas vallandas üleüldise ärevuse.
«Ei tohi hakata vihma sadama!» loitsis koolikaaslane Herwin, kuid tema ja teiste pettumuseks hakkas ikka ning uisutama ei olnud seekord võimalik minna.
Peaaegu igal talvel vesteldakse teemal, kas korraldada Elfstedentocht ehk ühtteistkümmet linna läbiv uisuvõistlus. See algab Leeuwardenist, läheb läbi linnadest Sneek, IJlst, Sloten, Stavoren, Hindeloopen, Workum, Bolsward, Harlingen, Franeker ja Dokkum ning lõpeb taas Leeuwardenis. Distants on ligikaudu 200 kilomeetrit. Mõistagi kulgeb võistlus looduslikul jääl.
Esimene Elfstedentocht peeti 1909. ja viimane 1997. aastal. Ka möödunud talvel oli pidevalt päevakorral, kas teha sõit või mitte. Asja otsustas ilmataat: mõnes kohas jäi jää liiga õhukeseks, et 17 000 osaleja massile vastu pidada.
Mitte ainult sport
Peale spordi on Hollandis palju muidki harrastusi, millega vaba aega veedetakse. Mängitakse nii üldtuntud muusikainstrumente, nagu kitarri, klaverit ja viiulit, kui ka vähem levinuid ning osaletakse lauluringides, koorides ja näitlemiskursustel.
Mina teen vabatahtlikutööd: korraldan vanadekodu elanikele tee- ja kohviringi ning kannan ette jutukese, sest see lõbustab neid. Pean seda toredaks tegevuseks ning tulen kolmapäevaõhtuti, vabatahtliku tööpäeva lõpul alati koju rõõmsalt, sest tunnen, et olen tõstnud ka kellegi teise tuju.
Kokkuvõttes võib öelda, et inimesed on Hollandis aktiivsed ning selleks, et keegi su palvele eitavalt vastaks, peab tal olema mõjuvam põhjus kui «ei viitsi».