Robotid rassisid Riias

Linnamaketi läbimise võistlusele kogunes hulk pöidlahoidjaid ja pealtvaatajaid. Foto: Helle-Riin Sõmer

Ma poleks kunagi uskunud, et selliseid võistlusi korraldatakse. Kui üks robot teise ringist vähemalt meetri kaugusele paiskas, jäi mul lausa suu ammuli.

Osalesin koos veel kuue Jakobsoni gümnaasiumi õpilase, X klassis käiva Tõnis Piiri, ning XI klassis õppivate Silver Kulla, Hans Paluoja, Kermo Basovi, Sille Habakuke ja Mari Kassiga 12. mail Riias robootikamessil «Baltic Robot Sumo Riga Cup».

Nädalase kogemusega võistlusele

Messil näidatakse, kuidas kõikvõimalikud robotid liiguvad ja mida teevad. Ürituse põhiosa on võistlus, kus osalejad saavad enda ehitatut proovile panna. Kategooriaid, milles jõudu katsuti, oli viis: minisumo, joonel sõit, linna läbimine, kolmekiloste robotite sumo ja Roomba sumo.

Võimalus messil kaasa lüüa avanes meil tänu Jakobsoni koolis mai algul korraldatud õpitubadele. Seal saime ise roboteid kokku panna ja need, mis paremini välja tulid, jäeti Viljandisse. Varem polnud ma selle valdkonnaga tegelnud.

Meie X-a klassi juhendasid läti üliõpilased, kellega suhtlesime inglise keeles. Valmistasime kolmekiloseid sumoroboteid, kuna XI-a pani Tartu ülikooli tudengite käe all kokku mudellinna läbimiseks mõelduid.

Roboteid ehitasime õpetuse järgi ja jupid saime lätlastelt. Algul pidime kinnitama aluse külge traadid. Kui see töö oli heaks kiidetud, võisime hakata monteerima suuremaid juppe, sealhulgas rattaid ja akut.

Sellega ühele poole saanud, võisime panna robotile külge aju. Siis oli seadeldis valmis ning jäi üle üksnes kontrollida, kas see ikka töötab ning reageerib valgusele ja värvile. Et panna proovile roboti jõud, pidasime maha paar matši. Minu kätetöö kuulutati väga heaks ja mul soovitati minna sellega võistlustele.

Ka masinate mõõduvõtus on pinget

Õpitoas ehitatud robotitega me Riias võistlustulle astusimegi. Meie koolist sai parima tulemuse XI klassi poiste meeskond, kes pälvis mudellinna läbimises kolmanda koha. XI klassi tüdrukute võistkond tuli sellel alal kaheksandaks. Viljandimaalt olid võistlejate seas veel Karksi valla Kitzbergi gümnaasiumi õpilased, kes jõudsid ühe meeskonnaga linna läbimises teisele kohale.

Rada on umbes kolme meetri pikkune. Robot peab jõudma ringtee ja valgusfooriga linnamaketil parklasse, ilma et tee ääres asuvaid maju pikali ajaks. Võidab see, kes läbib raja kõige kiiremini ja puhtamalt.

Robotite sumo meenutab mitmes mõttes inimeste spordiala: kaks robotit lähevad kokku, et vastane ringist välja tõrjuda. Finaali jõudnud seadeldised olid nii võimsad, et üks paiskas teise vähemalt meetri kaugusele.

Peen polnud üksnes robotite tehnoloogia, vaid seegi, kuidas sumoringe hooldati. Võistlusplats hoiti puhas ja enne uusi võistlejaid peale ei lastud, kui ala oli lappidega üle käidud. Juhtumisi kriimustada saanud kohad värviti kohe üle, sest robotid reageerivad värvidele ega tööta rikutud alusel nii hästi, kui peaksid.

Õhkkond oli pingeline. Kõige rohkem oli närvilisust tunda areenil, aga palju rahulikum polnud ka tagaruumides, kus roboteid programmeeriti. Sealsetel harjutamisplatsidel käidi vaatamas, kas seadeldis pöörab ikka õigel ajal ja kuidas ta liigub. Kui midagi ei sobinud, mindi uuesti arvuti taha ja hakati programmeerima.

Edasi-tagasi jooksmine oli tihe. Sellist sõelumist oli mul, kes ma polnud programmeerimisega vaeva näinud, huvitav vaadata.

Seekord polnud ma veel parimas vormis, aga kui suvel oma roboti kallal natuke vaeva näen, olen ehk valmis minema 23.—25. novembrini Tallinnas peetavatele «Robotexi» võistlustele. Selleks peaksin muutma arvutis roboti programmi. Programmid, mida aparaadi ajju salvestada, saan internetist. Vaja on küll natuke vaeva näha, kuid küllap ma selleks koolivaheajal aega leian.