Kuidas muuta elekter oma kodus ohutuks

Möödunud aastal sai Eestis ligemale 350 põlengut alguse elektri­seadmest või -süsteemist.

35 hoonet läks põlema elektriseadmete vale kasutamise tõttu. 130 hoone süttimise põhjustas elektriseadme rike ning 182 puhul tekitasid põlengu vigased elektrijuhtmed.
Elekter on meie kodudes nii harjumuspärane, et sellega kaasnevad ohud kipuvad meil meelest minema.

Nende märkamiseks ei peagi olema spetsialist ning enamiku ohuolukordade likvideerimine on jõukohane isegi elektrikuhariduseta inimesele.

Eesti Energia on oma blogis toonud ära üheksa levinumat viga, mille kõrvaldamine on kodu ohutumaks muutmise hea alguspunkt.

Siseruumi elektriseadmed niisketes oludes

Elekter ja vesi ei ole sõbrad. Just seepärast tuleb nii vannitoas kui õues kasutada niiskuskindlaid elektriseadmeid ja -tarvikuid, mis on maandatud ja rikkevoolukaitsmega. Ehkki kallimad kui kuivadesse ruumidesse mõeldud seadeldised, peavad need niisketes tingimustes see-eest kindlasti märksa kauem vastu.

Kuivadesse ruumidesse ettenähtud tehnika rikneb niiskusega kokku puutudes kiiresti ning tekivad lühised ja elektrilöögi oht. Vannitubades tuleb jälgida, et elektriseadmed ei puutuks kokku veega.

Kütteperioodil on ohtlikud avatud kütteseadmed, nagu soojapuhurid. Nii vannitoas kui köögis tuleks enne niisketesse tingimustesse sobimatute elektriseadmete kasutamist käed alati kuivatada.

Pikendusjuhtmete liiga suur koormus

Kui pistikupesi napib, võetakse appi pikendusjuhe. Sageli on neid ühe pistikupesa taha ühendatud kolm või neli. Pikendusjuhtmeid võib muretult kasutada lambi või teleri toiteks, aga kui ühendada nende taha võimsaid seadmeid või kasutada üksteise järel mitut pikendusjuhet, tekib arvestatav oht.

Kriitiline on just pudelikael, mis tekib enamasti seinakontaktis või pikendusjuhtmete ühenduskohtades. Vanade elektrisüsteemide puhul annavad pahatihti ülekoormamisest märku pistikupesade põlenud augud.

Vanad pikendusjuhtmed ja juhtmestikud

Enamikus kodudes on veel kasutusel nõukogude ajast pärit pikendusjuhtmed või seinakontaktiga ühendatavad vargapesad. Neid tohib kasutada ainult madala koormusega seadmete, nagu laualambi, raadio või äratuskella puhul. Kohvimasina või veekeetja elektrivõrku ühendamiseks need ei sobi, sest nende läbilaskevõime ei ole enamasti kuigi suur, mistõttu tekib ülekoormuse ja -kuumenemise oht.

Vanemate majade puhul valmistavad muret ka amortiseerunud elektrisüsteemid, mis ei võimalda korraga kasutada mitut võimsat seadet, nagu veekeetjat, elektripliiti, pesumasinat, elektrikerist või mõnd elektritööriista.

Parimal juhul lõpeb see tüütu korkide väljalöömisega, kuid halvimal juhul võib endaga kaasa tuua elektrikilbi põlengu. Lahenduse pakub üksnes nõuetekohase toiteliini ehitamine ning see tuleb tellida professionaalidelt.

Katteta pistikupesad ja logisevad lülitid

Katmata seinakontaktid kujutavad endast ohtu ennekõike väikelastele, kuid pole turvalised ka täiskasvanutele. Pimedas toas lülitit otsides ja seina kombates võidakse kogemata torgata näpp pistikupessa ning saada tugev elektrilöök.

Veel riskantsemad on seinast välja turritavad juhtmed, mis pole ühendatud pistikupesa või lülitiga. Nende otsad tuleb kindlasti isoleerida ja katta ühtlasi seinas olev avaus.

Ohtlikud on veel logisevad pesad ja lülitid, mis ei ole seina küljes korralikult kinni. Kui pesa või lülitit kasutatakse, liigub ka elektrijuhe ning võib saada viga või tulla ühendusest lahti. Lüliteid ja pesi tuleb sageli kontrollida ja need vajaduse korral uute vastu välja vahetada.

Katkise isolatsiooniga elektrijuhtmed

Elektriseadmete juhtmeid ja pikendusjuhtmeid tuleb regulaarselt kontrollida. Ohumärgid on rebenenud isolatsioon, muljutud kohad, isolatsiooni ebatasasused ja põletusjäljed. Tavaliselt kasutatakse siis kleeplinti, kuid see pole ohutu. Vigastatud isolatsiooniga juhtme parandamine ei paranda selle elektrijuhtivust.

Paksu teibi või isoleerpaela keerdude all on vigastatud juhtme ühendus kehv ja see kuumeneb üle. Eriti ohtlik on niisugune parandamine siis, kui vigastatud koht on isoleeritud süttiva materjali, nagu paberteibiga.

Ühtlasi ei maksa elektrijuhtmeid peita vaiba alla. Esiteks suurendab see nende muljumise või isolatsiooni rebenemise ohtu, teiseks ei ole nõnda võimalik ohumärke õigel ajal tähele panna ning kolmandaks suureneb juhtmete ülekuumenemise risk.

Elektrisüsteemi puudulik maandus

Selle vea tuvastamine ja likvideerimine eeldab professionaali abi, kuid on elektriohutuse tagamise seisukohalt ääretult tähtis. Elektriseadmed on turvalised, kui neil on korralik maandus.

Varasematel aastakümnetel maandati majade ja korterite elektrisüsteemid tihti torustiku kaudu, sest see oli alati maaga ühendatud. Selline teguviis on lubamatu. Paljudes majades on torustikku uuendades kasutatud plastikdetaile. Need on vana maaühenduse katkestanud, ent seadmete ja torustiku vahel on ühendus alles jäetud. Kui elektriseadme isolatsioon rikneb, satub selle korpus pinge alla ja torustiku kaudu jõuab pinge maja teistesse osadesse.

Rikkis elektriseadme kasutaja ei pruugi probleemist teadlik olla, kuid mõne teise korteri elanik saab valamut, vanni või radiaatorit puudutades elektrilöögi. Seda probleemi on võimalik lahendada siis, kui kogu hoones uuendatakse elektrisüsteem ja vahetatakse välja torustik.

Valgustite liiga tugevad pirnid

Lambipirni valides on vaja jälgida valgustile märgitud maksimaalset lubatud võimsust ehk vatte (näiteks 40 W, 60 W, 100 W). Valida tuleb niisugune, mis on tootja soovitatud võimsusega võrdne või sellest väiksem.

Võimsus on alati kirjas nii pirnil kui selle pakendil. Liiga tugev pirn võib kahjustada valgusti juhtmestikku, soklit ja kuplit. Lambipirn on tarvis korralikult kinni keerata, sest lõtv kinnitus tekitab ülekuumenemist ja rikub lõpuks sokli.

Elektrijuhtmetele sobimatud kaitseseadmed

Kui elektrijuhtmestik on vana, kuid soovitakse ikka kasutada võimsaid elektriseadmeid, kiputakse probleemi nägema üksnes kaitsmes, näiteks elektrikilbis asuvates korkides, mis suure koormuse korral välja löövad.

Naaber võib küll haltuura korras vahetada 10-amprise kaitsekorgi 16-amprise vastu ja esmapilgul tundub, et probleemid on lahendatud, kuid elekter on salakaval ning hädad võivad avalduda hoopis kohtades, kus neid ei osata oodata.

Kui kaitseseade rakendub, ei ole probleem enamasti selles, et ta on liiga väike, vaid selles, et juhtmestik pole ette nähtud nii suure võimsuse läbilaskmiseks. Elektrivool otsib sel juhul nõrgimat lüli ning leiab selle näiteks pistikupesas, seinasiseses harukarbis või kinni sõlmitud juhtmetes. Halvimal juhul võivad need süttida.

Isetegevus elektrisüsteemis

Et eestlased on leidlik rahvas, on näha ka elektriseadmete ja -juhtmete parandamise puhul. Aastakümneid vanade pistikupesade augud puuritakse suuremaks, et ühendada sinna tänapäevaseid võimsamaid seadmeid. Paljudest majapidamistest leiab isetehtud pikendusjuhtmeid. Pahatihti parandatakse juhtmeid kleeplindiga.

Eksimused võivad selles vallas lõppeda kurvalt, seepärast tuleb jätta elektritööd asjatundjate hooleks. Elukutselised elektrikud teavad, mida teevad, ega paranda ainult sümptomeid, vaid näevad nende taga ka probleemi.