Nädal tagasi oli Õisu rahval põhjust rõõmsalt laulu lüüa: mai viimasel päeval kuulutati taas avatuks ürgoru veerel kulgev matkarada, mis on pärast tormide laastamist ja ajahamba puremist uuesti korda tehtud.
Õisu matkarada alustas uut ajajärku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kümme aastat tagasi avati
Õisu matkarada esimest korda. Nagu nüüd, rahastas seda tööd ka siis keskkonnainvesteeringute keskus,» ütles Halliste vallavanem Andres Rõigas avamisele kogunenud inimestele, kui sissekäigu juurde rivistunud
Kaarli rahvamaja naiskoor Rosin oli lõpetanud tervituslaulu.
«Aastate jooksul sai matkatee rahva seas väga populaarseks ning täna saame selle uuesti avada,» tõdes vallavanem.
Taastatud loodusrada on kohaliku koostöö hea näide. 2005. aasta jaanuaritormis sai see kõvasti kannatada ja muutus kohati läbipääsmatuks. Taastamismõte sai hoogu juurde mullu jõulude ajal, kui tekkis võimalus fondidest raha taotleda.
«Ettepanek see uuesti korda teha tuli riigimetsa majandamise keskuselt,» kõneles Andres Rõigas. «Halliste vald otsustas taotlemise ette võtta ning esimesel katsel saimegi projektile rahastuse.»
Matkaraja rekonstrueerimiseks anti vallavalitsusele keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) kaudu Euroopa regionaalarengu fondist 39 433 eurot. Projekti omaosalus, 4473 eurot tuli riigimetsa majandamise keskuselt.
Aktsiaselts Valmap Grupp alustas töid tänavu märtsis.
Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) loodushoiuosakonna Kesk-Eesti piirkonna juhataja Ly Laanemetsa sõnul on Halliste vallaga sõlmitud leping, et RMK jääb edaspidi rada ka hooldama. Koostöös keskkonnaameti spetsialistidega soovitakse sinna paigaldada infotahvlid, mis aitavad huvilistel loodusväärtusi märgata.
«Keskkonnaameti spetsialistid olid meil abiks ka rada tehes ja andsid nõu,» kiitis Ly Laanemets. «Siinne loodus on vaatamist väärt ning renoveerimine aitab seda säästa: nüüd ei satu inimesed enam valesse kohta.»
Järveni enam ei vii
Renoveerimise käigus tegi tee varasemaga võrreldes läbi mõne muutuse. Kui kümme aastat tagasi viis see Vidva oja kõrgemat kallast pidi Kalvre paisjärveni, siis nüüd veekogu juurde enam ei pääse.
Üks põhjus on see, et jaanuaritormi järel takistavad sinna jõudmist sajad pikali paisatud jämedad puud, mida on võimatu maastikukaitsealalt välja vedada. Ühtlasi soovitakse matkajad eemale hoida järveäärsest eramaast.
Sestap juhatab oranžikas hakkpuiduga kaetud rada kõndijad hoopis ürgoru keskel asuvale purdele, mis viib nad Vidva oja paremale kaldale ning sealtkaudu ringiga alguspunkti tagasi.
Märkimist väärib seegi, et tee kõrvale pole paigutatud prügikaste. Kõik, mis matkajad endaga metsa viivad, tuleb neil endil tagasi tuua.
Läbi laialehise metsa
Kui laulud lauldud, kõned peetud ja väravate külge seotud Mulgi vöödest pundar lahti tiritud, astusid avamisele tulnud inimesed 2,6-kilomeetrist loodusrada uudistama. Peatuspaikades jagas neile infot keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni kaitse planeerimise spetsialist Meelis Suurkask.
Loodusetundja sõnul hõlmab maastikukaitseala Õisu järve ja selle ümbrust, Vidva oja ürgorgu ning Ariva metsa. Seal leidub 11 kaitset väärivat elupaika ning hulk kaitsealuseid liike: järves elab näiteks vingerjas ja kasvab järvepall, maismaal kasvavad kuldking ja kobarpea ning puulatvade kohal liugleb merikotkas.
Õisu jõeoru matkarada kulgeb läbi laialehise metsa, kus ülemise puurinde moodustavad saared ning allpool kasvavad jalakad ja vahtrad.
«Laialehiseid metsi on Eestis vähe, sest enamasti tahavad need puud kasvada soojemas kliimas: Poolas, Leedus ja veel lõunapoolsematel aladel,» jutustas Meelis Suurkask. «Meil kohtab laialehiseid puid enamasti orgudes või parkides, kus neid on spetsiaalselt säilitatud. Muidu võtavad kuused, männid või kohalikud kased ja haavad nende üle võimust.»
Õisu jõeorus on vanad haavad, pärnad ja tammed säilinud ilmselt põhjusel, et see oli omal ajal Õisu mõisahärra jalutuspark ja pikniku pidamise koht.
Sakala kõrgustiku vaated
Järsu nõlva sisse rajatud trepist üles rühkinud, sai seltskond veenduda, et ürgoru nõlvalt avanevad Mulgimaa kaunimad vaated.
«Sakala kõrgustik on leivapätsikujuline liivakiviküngas, aga selle reljeefi muudavad vaheldusrikkaks jääajajärgsete ürgjõgede uuristatud ürgorud,» kõneles Meelis Suurkask. «Üks Õisu maastikukaitseala vaatamisväärsus ongi Vidva oja, mis on oma ürgoru siia liivakivisse teinud.»
Huvitaval kombel ei raja jõed endale teed ühetaoliselt, vaid loovad loogeldes mitmesuguseid pinnavorme. Looke välisküljel tekib tavaliselt kõrgem põrkeveer, kust vesi kallast uuristades setteid kaasa viib, siseküljel on veevool aeglasem ja kallas laugem.
Ka Vidva oja vasak kallas on järsk ning ulatub ojapinnast lausa 21 meetri kõrgusele. Seevastu madal ja metsane parem kallas tõuseb kausikujuliselt ning saavutab vasaku kaldaga võrreldava kõrguse alles eemal põldude juures.
Tänu niisugusele pinnavormile on matkarajal võimalik nautida omapäraseid vaateid. Järsakul seistes saab uurida madalamal kaldal kasvavate puude latvu, oru põhjas kõndides imetleda kõrge kalda seinas avalduvaid liivakivipaljandeid.
Ühte neist kaunistab seinareljeef «Veekandja neitsi», mille lõi 1930. aastatel kunagine kunstikooli Pallas üliõpilane Elsa Põld. Kui kümne aasta tagune matkarada viis huvilised otse paljandi alla, siis nüüd tuleb kunstiteost vaadelda eemalt trepilt või hoopis vastaskalda platvormilt.
«Inimesed kipuvad paljandit rikkuma ja sinna nimesid kraapima,» põhjendas Ly Laanemets säärast muudatust. «Kaugemalt saab reljeefist isegi parema ülevaate.»
Matkarada renoveerides tehti ka avastusi: ühe järsaku serval asuva vaateplatvormi juures märkas keskkonnaameti töötaja, et võsaga kaetud küngas peidab endas kunagist lubjapõletusahju. Ilmselt teenis see omal ajal mõisarahvast.
«Tulevikus võiks selle uuesti üles ehitada ja siin näitlikult lupja põletada,» pakkus muinsuskaitseinspektor Anne Kivi pärandkultuuri objekti uurides.
Tulevasi projekte jääb ootama ka matkaraja alguses paiknev lubjaküün, millest praegu on püsti üksnes seinad. Ly Laanemetsa sõnul plaanitakse sellest teha loodushariduse maja, kus lastegrupid saavad tulevikus pikemalt peatuda.
«Selle teeme korda siis, kui saame raha järgmise projekti jaoks,» lubas Laanemets.
KAITSEALA
Õisu matkarada kulgeb maastikukaitsealal.
• 592,4 hektari suurune Õisu maastikukaitseala asub Mulgimaa südames Halliste vallas Sakala kõrgustikku liigestavas Rimmu ürgorus.
• Praegustes piirides moodustati see 1998. aastal, kui ühendati varem eraldi kaitstavad lähestikku asuvad objektid. Alates 2004. aastast on Õisu maastikukaitseala Euroopa Liidu loodusala.
• Maastikukaitseala koosseisu kuuluvad Õisu järv, mõis ja mõisapark, kaldanõlval kõrguvate liivakivipaljanditega Õisu jõeorg ning Ariva mets.
Allikas: keskkonnaamet