/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)
/nginx/o/2012/06/05/1150454t1h3af7.jpg)
Jahe suve algus on andnud Köstis elavatele viljandlastele haisuvabu päevi, ehkki lubatud keemiapilve pole reoveepuhasti kohale veel saadud. Nüüd hakatakse viljandlaste haisumurega tegelema lausa riigikogu tasemel.
Saadik asub haisu vastu sõdima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järvamaalt pärit parlamendiliige Tõnis Kõiv sai sel nädalal ühe uhke ametinimetuse lisaks. Nüüdsest on ta elukvaliteeti vähendava keskkonnahäiringu raportöör ja peab oktoobriks koostama dokumendi, kus on kirjas kõik, mis on seotud reoveepuhastist leviva haisuga, alates probleemi kirjeldusest kuni lahendusteni. Tõlkeks võib lisada, et elukvaliteeti vähendav keskkonnahäiring tähendab lihtsas eesti keeles haisu.
Kogu Eesti mure
«Sain suvetöö,» kommenteeris riigikogu keskkonnakomisjoni liige Tõnis Kõiv (pildil) enda raportööriks määramist. «Loomulikult ei otsi ma lahendust ainult Viljandi probleemile, sama mure on paljudel linnadel,» ütles ta, tunnistades samas, et Viljandis on haisumure suurem kui teistes linnades ja lahenduste otsimiselgi on rohkem ära tehtud.
Riigikogule esitatava raporti koostamise on aktsiaselts Viljandi Veevärk Kõivule lihtsamaks teinud. Eelmisel aastal tellis firma ekspertidelt analüüsi selle kohta, mida saaks haisu ärahoidmiseks ette võtta. Töö tulemusena pakuti välja viis varianti, mis läheksid maksma 3,5—4 miljonit eurot. Arvestades Veevärgi käivet ja kasumit, pole firmal võimalik sellist investeeringut teha.
«Ega veefirmadel olnud ka raha, et veetorustikke uuendada või reoveepuhasteid ehitada,» meenutas Tõnis Kõiv. Ta tuletas meelde, et kõik suured vee- ja kanalisatsioonitööd on Eestis tehtud euroliidult või riigikassast saadud rahaga. «Ka selleks tööks tuleks raha leida Euroopa Liidu abifondidest,» arvas Kõiv reoveepuhastite uuendamisest rääkides.
Enne aga, kui raha saab jagama hakata, on Kõivu selgituse järgi tarvis vormistada hulk dokumente ja läbida bürokraatlik masinavärk. Kui oktoobriks saab selgeks, mida haisu vastu ette võtta, peab riigikogu selle vormistama seaduseks. «Õigemini tuleks teha seadusemuudatus,» täpsustas Kõiv.
Sellega pandaks vee-ettevõtetele kohustus hakata haisu likvideerima. Siis saab riigi tasandil välja mõelda, kuidas ettevõtteid rahaga toetada.
Hais kerkib linna kohale siis, kui linlaste väljaheited ja muu kanalisatsiooni kaudu reoveepuhastisse jõudnud kraam on muutunud toormudaks ja seda hakatakse väljas kuivatama ehk segama.
Kolm võimalust
Kösti piirkonna elanikud on haisu kirjeldades kasutanud sõnu «jube», «räige» ja «väljakannatamatu». Ühe inimese sõnul pole soojal suvel haisu saabudes võimalik enam väljas olla ning majal tuleb aknad kinni hoida.
Paraku on nendest abinõudest tihti vähe kasu. Sellel suvel olevat haisu olnud siiski märksa vähem tunda tänu jahedale ilmale ning soodsale tuule suunale.
Tõnis Kõivu meelest on haisust lahtisaamiseks kolm võimalust. Esimene on, et kogu reoveepuhastist kättesaadav tahke kraam veetakse autodega paika, kus inimesi ei ela, ja seal kuivatatakse. «Pikas perspektiivis pole see eriti mõistlik lahendus,» tunnistas ta.
Teised kaks varianti eeldavad protsessi tehnoloogia muutmist. Nimelt võiks rajada kinnise kuivati või teha mudast küttematerjali.
«Suur küsimus on, mida reoveepuhastist saadud mudaga peale hakata,» tunnistas Kõiv. «Põllumehed põlgavad selle ära ja vähe tähtis pole psühholoogiline tõrge.»
Viljandi puhastis tekkiv muda on seni veetud prügimäele, kus seda kasutatakse kattematerjalina. Peagi vana prügila katmine aga lõpeb ja siis pole muda enam kuhugi panna.
Kui toota mudast küttegraanuleid, suudaks veevärk vältida mudamägede tekkimist.
«Mingit rahalist kasu me sellest ei saaks,» tunnistas Viljandi abilinnapea Rein Triisa. Tema sõnul kuluks kogu küttematerjal selleks, et kavandatavat kuivatit töös hoida. «Mudaprobleemi see lahendaks,» lisas ta.