Õppeasutus elab kirjapandud mälestustes. Mida rohkem neid on, seda kütkestavam saab koolilugu. Sündmused vajavad ülestähendamist, et mineviku ja tänapäeva vahele tekiks tugev ajasild.
Pärimuslik võõrasema ja Tuhkatriinu koolilugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle aasta 19. mail peetud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia vilistlaspäeval räägiti ühistest ettevõtmistest, õpetajatest, koolikaaslastest ja koerustükkidest. Mälestuskildude abil rullus tasapisi lahti siin veedetud kooliaeg.
Rõõm ja kurbus
Koolilugudele pani mind mõtlema vilistlaspäeval esitletud kogumik «Ühine teistsugusus: artikleid ja esseid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 60. aastapäevaks». Seda lugedes valdasid mind vastuolulised tunded: rõõm vaheldus kurbusega.
Rõõmu pakkus huvitavalt koostatud ja teostatud kogumik, milles on pikalt ja põhjalikult kirjutatud raamatu sünniloost ning kirjeldatud koolipärimuse ja tudengifolkloori kogumist. Teoreetilist osa ilmestavad vilistlaste lood, mida on köitvalt analüüsitud või kommenteeritud.
Kurbust tekitas see, et ajasilla osad on raamatus erineva tugevusega: kooli lätete poolne osa on unarusse jäetud. Laidoneri platsil oleva laguneva maja sopid, ruumid ja koridorid seisavad kultuurharidustöö kooli ajast müstiliste ja seikluslikena. Seal hõljuvad vaimuna ringi põnevad folkloorsed lood, mis ootavad kokku korjamist ning raamatusse panemist.
Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia eellase, kultuurharidustöö kooli pärimusliku ajaloo kogumisega on selles teoses tegeldud üksnes põgusalt. Pole suudetud põimida kooli tegutsemisperioodi tervikuks ega luua vanemate ja nooremate vilistlaste vahele silda. Kõik raamatu koostajate eesmärgid ei ole täitunud ning mitme teema (õppehooned, legendaarsed inimesed, õpetajad/õppejõud) käsitlemine on jäänud napiks.
Tegusad noored
Kultuurharidustöö koolis töötas palju säravaid õpetajaid, õppis põnevaid ja kummalisi isiksusi ning korraldati tähelepanuvääseid ettevõtmisi. Pärimuse kogujatele olnuks
ainet ohtralt, kuid hulk lugusid on jäänud kiirustamise või teadmatuse pärast kuulmata ja kirja panemata.
Noorte folkloristide ja etnoloogide uudishimulik sissevaade vanasse majja on olnud põgus ning saamata on jäänud vähemalt poole raamatu jagu põnevaid lugusid, mis ilmestaksid meie kultuurilugu.
Teosest nähtub, et ajavahemiku 1952—1990 kohta said koostajad pärimuslugusid ainult 19 inimeselt. Küsitletute vähene arv ei võimaldanud teha põhjalikku ülevaadet õppeasutuse algusaastatest, ehkki needki on täis kirkaid mälestusi, mida teose koostajad nimetavad koolipärimuseks. Paraku on kümne või viiegi aasta pärast lugude mäletajaid ja jutustajaid veel vähem.
Trükise esitlusel märkasin, et kogumiku koostamise ja vormimisega oli ametis olnud hulk tegusaid noori. Südikus, mida nad ilmutasid uurimistööd tehes ja materjali raamatuks vormides, on kiiduväärt, aga see mahukas uurimus puudutab üksnes kitsamat ringi. Oli suurepärane ja uudne idee vaadelda õppeasutuse 60 aastat koolipärimuse ja tudengifolkloori kaudu, aga paraku jäädi plaani teostamisega poolele teele.
Juubelipublikatsioon kõnetab sõbralikult, aga mitte kõiki lugejaid. Selles keskendutakse rohkem Viljandi kultuurikolledži ja kultuuriakadeemia perioodile, aga varasemad nelikümmend aastat kajastuvad kogumikus lünklikult — üksnes valikuliste mäletamistena.
Koostajad nendivad, et pärimuse kogumise projektis osales Viljandi üliõpilasi märksa vähem kui Tartu tudengeid. Viimati mainitute side siinse kultuuriakadeemiaga on nõrk ning teadmised kooli 60-aastasest tegevusest kesised.
Tulemusi lahjendas seegi, et intervjueeritavate valim ei olnud ülevaatlik ja küsitletute ring jäi kitsaks. Samuti oli küsitluse aeg lühike ning ajapuuduse tõttu ei suutnud uurijad teemadesse süüvida. Selle all on kannatanud raamatu sisukus.
Tähendusrikkad etapid
Kooli juubeliks ootasid vilistlased ennekõike teost, mis kajastaks õppeasutuse arengut. Kuus aastakümmet kätkevad tuhandete vilistlaste ja sadade õpetajate lugu. Koolil on kirgas ja põnev minevik, aga see raamatus ei kajastu.
Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia juubelikokkutulekul kuulsin kaks korda öeldavat, et mõni kultuurharidustöö kooli lõpetanu ei tulnud vilistlaspäevale, sest ei pea seda õppeasutust enam omaks.
Solvumine ei teki juhuslikult. Hoiakutes ja sõnavõttudes antakse aeg-ajalt mõista, nagu alanuks kooli arengulugu Viljandi kultuurikolledžiga. Leidub neidki, kelle meelest arvatakse õiget aega kultuuriakadeemia loomisest.
Kooli arengulugu algab selle lätetelt. Igal etapil on tähendus, mis annab tõuke uutele arengu suundadele. Vilistlaspäeva aktusel tabasin end mõttelt, kui suur ime on see, et kultuurharidustöö kool jäi kõikvõimalikes keerdkäikudes ellu ning lõi pinnase kultuuriakadeemia tekkeks.
Paraku on märke, et kunagine kool hakkab langema unustuse hõlma ning selle vilistlaste side praeguse kultuuriakadeemiaga nõrgeneb. Seda võõrdumist oleks saanud leevendada ennekõike raamatuga, mis räägiks meie, aga mitte sinu ja minu koolist.
Esitletud kogumikku lugedes tajusin kahte poolust: kultuuriakadeemia ja selle eelkäijad. Viimati mainitud on tagumises nurgas, kust jälgivad tagasihoidlikult või häbelikult, mis toimub keskpõrandal. Kardan sellest vormuvat Viljandi pärimuslikku võõrasema ja Tuhkatriinu koolilugu.
RAAMAT
«Ühine teistsugusus: artikleid ja esseid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 60. aastapäevaks»
• Artiklite ja esseede autorid on Tartu Nefa Rühma liikmed ja TÜ VKA tudengid.
• Koostajad Katre Koppel ja Liis Reha.