Arvustus: Vaarik annab aru

Margus Haav Foto: Elmo Riig / Sakala

Oskus kirjutada minategelasena dokumentaalvormis romaani, jäämata seejuures imetlema oma naba või eputamata avaliku elu tegelaste salaelu pikantsete detailidega, on meil võrdlemisi haruldane. Meediaekspert Daniel Vaarik on oma debüütromaanis sellega kenasti hakkama saanud.

Lihtsalt kirjutada on keeruline, kuid Vaariku stiil on tark, vahetu, sümpaatne ja haarav. 1990. aastad oli hull aeg ja vahel jääb üle ainult imestada, kuidas me nendest nullindatesse jõudsime. Eesti muutus kiiremini kui kunagi varem ning tuulepöörised olid allilmas, poliitilmas ja mõistagi ka ajakirjanduses vahel õige metsikud.

Sajandi lõpukümnendi esimesel poolel «Eesti Ekspressis» ja «Rahva Hääles» töötaval ning meeleheitlikult uurivaks ajakirjanikuks saada soovival minategelasel ei lähe kõik eriti ladusalt, aga jumala eest — kellele oleks vaja mingit roosat edulugu?

Ajastu aruandena on see raamat autentne ja pakub vaimukat lugemist. Mälestused võivad mälufiltrit läbides muutuda fiktsiooniks ning piir dokumentaalromaani ja ilukirjanduse vahel kipub mõnusalt ähmastuma.  

Üheksakümnendad olid tõesti hullud. Kui uskuda Vaarikut, panid ajakirjanikud tol ajal küll kõvasti kärakat, kuid peale napsipudeli oli neil veel siiski põues ka ideaale.  

Internetist leitav playlist annab huvilistele ülevaate, missugust muusikat autor «Praktikaaruande» kirjutamise ajal kuulas. Muusikat paistab Vaarik armastavat, seda kurvem on leida raamatust trükivigadega bändinimesid.

Shane MacGowani ansambel oli näiteks ikka The Pogues, mitte The Poques.

Teos oleks vajanud kindlasti tugevamat toimetajakätt, aga tervik on pisivigade kiuste igati põnev lektüür. Ning õigupoolest ei mäletagi, millal mõnda kodumaist raamatut lugedes nii palju naerda sai.