Koolitüdruk kasvatab Olustvere lähedal talus sadakonda sulelist

Noor-Kolga talu õuel sebis ringi pardipere ning aiamaal uudistas paabulind. Vaud olla aga meistrid kõike istutatut välja sikutama. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kõik algas sellest, et paar-kolm aastat tagasi ihkas Krislin Alert endale paabulindu. Nüüd kasvab Olustvere kandis Noor-Kolga talu õuel juba 89 sulelist: paabulinnud, pardid, kodukanad, siidikanad, kääbus-cochini’d ja brahmad.

Kui 15-aastane linnukasvataja Krislin Alert õuele astus, kippus cochini kukk Kuka kohe sülle. Sulisvarvastega Kukal läks hästi: noorel perenaisel natuke aega kannul käinud, saigi ta end tolle süles puhevile ajada.

«Tema ongi meil sülekukk,» lausus Krislini vanaema Vilma.

Pauli ja Paula lugu

Krislin Alert käib oma lindude juures peaasjalikult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Nädala sees, kui ta õpib Jakobsoni gümnaasiumis, hoolitseb suleliste eest vanaema. Ta on lapselapse hobi üle rõõmus ja ütles, et tema lihtsalt vaatab nende järele, kuid linnuhuvi on ikka Krislinil.

Esiti toodi tallu isane paabulind. Ta võeti Pärnumaalt ja nimetati Pauliks. Vilma jutu järgi oli isaslind arg, sest polnud inimestega eriti suhelnud. «Omanik tõi linde Eestisse vaid müügiks,» selgitas ta.

Kui paabulinnuisand oli juba umbes kuu Noor-Kolga  talus elanud, otsustasid värsked omanikud, et tuleb hankida ka emaslind. Nii tõidki nad Vändra lähedalt Paula. Tema oli julge, inimeste seltsis kasvanud. Septembris koorus Paulal ja Paulil neli tibu, kes on nüüd, kaheksakuusena juba täismõõdus paabulinnud.

Julgemate ja aremate eristamiseks on neile jala ümber pandud värvilised rõngakesed, ent uhket saba poegadel veel pole. See kasvab, kui nad on saanud mõneaastaseks. Sabasulgedel võib küll märgata õrna rohekat helki, aga enne kui joonistuvad ilusad sulesilmad, peab värvi muutma pugu.

«Isastel läheb pugu üleni mustaks ja emastel valgeks,» selgitas Krislin. Neljal noorel linnul oli pugu alles musta-valgekirju.

Praegu saab Noor-Kolga talus vausulgi vaadata üksnes lillevaasist. Paul oli endale sügisel pilkupüüdva saba kasvatanud ja hoidis seda aedikute vahel liikudes kui silmatera, ent selle aasta algul juhtus õnnetus.

«Tema on nüüd läinud,» sõnas Krislin. Maha sadanud paksust lumest ehmunud, lendas Paul kuuri harjale, sealt maja katusele ja lõpuks kõrge kuuse otsa. Neiu jutu järgi suudab paabulind lennata päris pikalt, ehkki mitte rändlinnu kombel. Vahepeal peab suur suleline puhkama ka.

Kuuse otsas passis Paul ööpäeva, ilma et oleks lasknud ennast alla meelitada. Lõpuks kutsus vanaema päästeteenistuse, aga see ehmatas põgeniku hoopis metsa. Krislin meenutas, et lindu kandis paks lumi hästi, aga inimesed vajusid sellest läbi ega saanud Paulile metsa järele minna.

«Ta oli nii stressis, et viskas maha saba, mida oli mitu kuud kauniks kasvatanud,» lausus neiu. Suled on toodud nüüd tuppa vaasi, aga linnu kohta arvas piiga, et küllap langes too rebaste roaks.

Unistavad fööniksist

Noore talu pererahval on rebastega vaikiv kokkulepe. «Kui mõni vana lind sureb, viime ta kohe neile. Ise rebased võtma ei tule,» tähendas Krislin. Sestap saabki sadakond sulelist rahulikult õues tegutseda, kuigi metsaveerel elavad ka reinuvaderid.

Muret valmistavad linnukasvatajatele hoopis kullid. Nood viisid ära hulga siidikanu, kes olid saabunud tallu koos Paulaga. Emast paabulindu Vändrast tuues jäid Krislinile ja tema emale silma sealsamas kasvavad siidikanad ning nad võtsid neid kah.

Esimesest satsist jäi järele ainult kukk, kanad viis kull minema. Nende asemele tõi pererahvas Kilingi-Nõmme lähedalt Andrus Teemanti käest uued ning seekord köitsid ostjaid veel kääbus-cochini ja brahma tõugu kanad ja kuked.

Krislini sõnul nende linnud lihaks ei lähe, küll aga söövad nad kanamune. Linnufoorumi kaudu käib ka suleliste vahetus.

Kui neiul on foorumis mõni kuulutus, väisab ta internetikeskkonda vähemalt korra päevas. Sealt ütleb ta end saavat kiiresti vajalikku infot. Koolitüdruk teab oma suleliste kohta hämmastavalt palju. Ta rääkis näiteks, et Eesti linnukasvatajad on paabulinde ka talvel väljas pidanud ning nood saavat väga hästi hakkama. Noor-Kolga talu viis eksklusiivset sulelist viibivad talvel siiski köetud laudas.

Jaanalinde pole neil plaanis kasvandusse võtta, sest need linnud ei jätvat murust suurt midagi järele.

Hiljuti koorunud cochini’te ja siidikanade tibud on väiksena väga sarnased. Neid saab kõige paremini eristada varvaste järgi. Kääbus-cochini’tel on neli, aga siidikanadel viis varvast ja sinakam nahk.

Emadepäeval sai linnukasvandus rikkamaks mõnekümne tibu võrra. Nemad olid esimesed, kes hauti välja hiljuti hangitud inkubaatoris. Sulepallid säutsusid kolmnurkses traatpuuris, mille võrgustik kaitses neid kullide eest. Need ristandid peaksid Vilma sõnutsi hakkama tulevikus munema siniseid ja rohelisi mune.

Haaranud sülle piraka sulisjalgadega brahma kuke, rääkis Krislin, et ihkaks oma kasvandusse teisigi erilisi linde, nagu pikasabalisi föönikseid. Ema soovib hankida veel orpingtone.

Taluõu rõkkab linnulaulust

Praeguste tõugude hulgas Krislinil lemmikuid pole. Pigem on armsad väiksest peast üksi kasvanud linnud, kes seltsivad rohkem — just nagu Kuka.

Vilma lisas, et midagi leidnud, jookseb kukk talle toidupalaga aias vastu. «Kui hüüan Kuka, Kuka, on ta eriti kiire tulema,» naeris naine.

Kuka kasvas üksinda. «Üks siidikana tahtis talvel hirmsasti hauduma minna ja panin talle siis munad alla. Ainus, kes välja tuli, oli Kuka,» ütles Vilma.

Kääbus-cochini tõugu Kukal katavad nagu brahmadelgi varbaid suled. Ainult et kui brahmad kasvavad suureks, vähemalt põlvepikkuseks, siis cochini’d on väikesed. Ka siidikanad on pisikesed ning pigem karvu meenutavate sulgedega.  

Peale nende eriliste tiivuliste kaagutavad laudaaknal veel kodukanad ning õuel sikutavad rohuliblesid kolm parti.

«Valged on isased ja pruun emane,» märkis Krislin. Tema jutu järgi prääksuvad emased rohkem, kuna isased tegevat kõrgemat ja vaiksemat häält. Otsekui neiu jutu kinnituseks sammus pardikolmik üle õue, emane vahetpidamata prääksudes ees ja isased vaikselt järel.

Teinekord on kuulda ka valju hüüdu «kiijaa». Nõnda häälitsevad Vilma sõnutsi paabulinnud. «Kes teistest maha jääb, lööb kohe kisa lahti,» lausus ta. Kutsungi peale saabuvad kohale teised ning seejärel minnakse taas üheskoos edasi.

Eriline on ka brahma kuke kiremine: tavalise kikka omast sügavam ja valjem, meenutab see pisut elektrisae heli.

Noor-Kolga talu õu oli täis prääksumist, kiremist, siutsumist, säutsumist ja kaagutamist. Keset helide paabelit käis ringi pere pisem koer Tommi, kes on Vilma jutu järgi lindudele nagu ema. Ta hoidvat ka kassipoegi ning olevat üldse kõigiga suur sõber.

Suur koer ei tee sulelistele samuti halba. Krislini kinnitust mööda võivad linnud minna lausa tema nina alla. Õuevalvur muutub armukadedaks ja ajab linnud minema ainult siis, kui lähedal on inimesed.