Miks on noori töötuid nii palju?

Andres Arrak Foto: Peeter Langovits/Postimees

NOORTE TÖÖPUUDUSE määr on olnud vanemate inimeste omast kõrgem kõikides riikides ja kõikidel aegadel. Probleem on paraku selles, et Eestis on noorte tööpuudus Euroopa suuremaid ja see ei saa olla juhus.

Eesti noorte meeste töötuse määr kasvas masu ajal kõvasti. Eagrupis 15—24 on see kerkinud kaks korda: 2007. aasta 12 protsendilt 2011. aasta 24-le. Koguni kolm korda on kasvanud noorte naiste tööpuudus: buumiaegselt seitsmelt protsendilt 21-le. Sakslaste omast on meie näitaja mitu korda kõrgem.

Midagi peab olema vussis kogu süsteemis, alustades perekonnast ja lasteaiast ning lõpetades kõrgkooliga. Noorte ja nende vanemate enese- ja väärtushinnangutes, mis tekivad väga varakult, suuresti juba enne kooli, on ilmselgelt midagi valesti.

Jättes peres ja lasteaias toimuva seekord vaatluse alt välja, püüan anda vihjeid, mis minu arvates meie põhi-, kesk- ja kõrgkoolis viltu on läinud, aga enne seda on vaja mõista, mille eest peaks noorele tööturule astujale üldse palka makstama — millest sõltub tema hind.

TEADMISTEGA ON tänapäeva noortel kõik korras. Nad teavad palju, võib-olla koguni liiga palju, sest on internetiga üles kasvanud. Küsimus on selles, mida veebilehitseja aadressireale kirjutatakse. Tänapäeva noor ei oska oma teadmisi süstematiseerida, üldistada ja analüüsida, eristada tähtsat tähtsusetust.

Teadmiste kõrval maksavad tööturul oskused. Nendega on lood kehvad. Üldhariduskooli lõpetanu teab küll palju, aga ei oska peale munakeetmise ja toa koristamise suurt midagi. Selles pole süüdi niivõrd noored ise, kuivõrd nende vanemad.

Küsimus on pärast põhikooli tehtavates haridusvalikutes. Ei ole saladus, et enamik tublisid noori läheb edasi gümnaasiumi, vähem tublid siirduvad ameti- ehk kutsekooli. Eestis läheb edasiõppijatest üldgümnaasiumi 75 protsenti, Euroopas keskmiselt 40 protsenti, Šveitsis, Tšehhis ja Austrias siirdub kutsekooli koguni 80 protsenti.

Euroopas valitseb arvamus, et tuleb võimalikult kiiresti omandada mingi amet, siis on leib laual. Kui edaspidi selgub, et pea võtab, võib nihkuda edasi doktorantuurini. Eestis on (lapsevanematel) seisukoht, et lapsepõlve on vaja pikendada võimalikult kaua, peaasi et ei peaks tööle minema.

TEADMISTELE JA oskustele lisandub kindlasti kogemus. Sellegagi pole noortel kiita ning kivi tuleb visata nii lapsevanemate kui haridusministeeriumi kapsaaeda.

Kust peaks urbaniseerunud linnanoorel, kes elab korrusmaja kuuendal korrusel, tekkima töökogemus? Eriti kuritahtlik on valimiseelsete lubaduste kammitsais oleva Isamaa ja Res Publica Liidu ning haridusministri seisukoht, et tasuta õppida sooviv noor ei tohi õpingute kõrvalt töötada.

Maailmapanga 2006. aasta uuringu andmetel töötas (loomulikult osaajaga) 70 protsenti 15—24 aastaseid noori. Taanis oli see protsent ligi 60, Ameerikas on kindlasti vähemalt sama kõrge, Euroopa Liidu keskmine on aga 26 protsenti.

Tahaksin loota, et Ameerikas ja Taanis ei käi ülikoolis vaid rumalad. Miks meie hariduspoliitikud tahavad, et kõrgkooli lõpetanu oleks valgetes kinnastes ja roosades sussides eluvõõras ja -jõuetu Facebooki tegelane, kel on arenenud pöidlalihased?

Lisaprobleem on matemaatika. Ei ole saladus, et keskmine kooliõpilane hakkab metsa poole jooksma, kui kuuleb seda sõna. Et vanemad on käskinud kindlasti ülikooli sisse saada, ongi laste populaarsemad erialavalikud ugri-mugri keeleteadus, semiootika, hispaania keel, avalikud suhted, avalik haldus ja nii edasi. Tuleviku erialad, kus hakkab liikuma palju raha, koonduvad paraku ümber matemaatika.

Asi peab olema vääras metoodikas. Meie koolis õpetatakse küll matemaatikat, aga ei räägita, miks seda tarvis on. Õpetatakse keemiat ja füüsikat, aga jäetakse selgitamata nende vajalikkus.

ÜKS TÄHTSAMAID probleeme on majandus- ja ettevõtlusõpetus. Praegu õnnestub noorel lõpetada gümnaasium nii, et talle ei ole keegi süsteemselt rääkinud, kust raha tuleb ja mille eest tööturul palka makstakse.

Majandus- ja ettevõtlusõpe on küll sügisest kohustusliku valikainena koolide õppekavas, aga raha õpikute ja õpetajate koolituse tarvis ei ole antud. Isegi Ettevõtluse Arendamise sihtasutus loobus ettevõtlusõpikut toetamast! Eesti ettevõtluskõrgkooli, Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna vabatahtliku koostööna seda siiski tehakse ja suveks saab see valmis, ent õpetajateta pole õpikust kasu.

Probleeme on teisigi. Läänemaades ei ole enam ammu moes tormata gümnaasiumist ummisjalu suvalisse kõrgkooli. Vastupidi: üha suurem hulk lapsevanemaid ja nende võsukesi on seisukohal, et vahepeal tuleb aeg maha võtta, reisida ja töökogemusi omandada, natuke raha kõrvale panna ja iseennast tundma õppida.

Siis saab eriala- ja koolivalik põhjendatum. Meie Facebooki noorel on küll seitsesada «sõpra», ent kahjuks puudub oskus teha õigeid valikuid, sest viimaste arv on kasvanud otsustusoskusest kiiremini.

Elukooli kõrval on võimalik õppida ennast analüüsima ka seda laadi seminaridel, nagu rahvusvaheline tudengiorganisatsioon AIESEC korraldab sel suvel Viljandis ja Võrus.

LÕPUKIRJANDI TEEMAD kajastavad nii noorte peas kui haridusametnike kabinetis toimuvat kõige paremini. Õpetaja ja ministeerium teavad, et noored raamatuid ei loe, ning on sellega leppinud, sestap on ilukirjanduslikud teemad asendunud sisutühja sõnamulinat väljakannatavate esseeteemadega.

Kui raamatud on lugemata, jäävad välja arenemata nii sõnavara kui mõtlemisvõime. Pikemaid kui viierealisi tekstilõigukesi tänapäeva noored arvutiekraanilt lugeda ei suuda. Kolmas lehekülg looduskirjeldust tapab nad igavuse kätte.

«Kolm musketäri» jääb sel põhjusel lugemata, rääkimata siis «Kuristikust rukkis» või «Kärbeste jumalast». Dorian Gray kümnete lehekülgede pikkused kultuurifilosoofilised arutlused ja Gilgameši eepos käivad noortele üle jõu.

Haridusametnike kergema vastupanu teed minek taastoodab Eesti konkurentsivõimetust ning teadmistepõhisest majandusest võime suu puhtaks pühkida. Miks nii on läinud ja kelle huve niisugune olukord teenib, jääb arusaamatuks.

Tagajärg on igatahes see, et pooled Tartu ülikooli esimese kursuse tudengid on kirjaoskamatud. Nad tunnevad tähti, aga ei saa aru — funktsionaalne kirjaoskus puudub. Ei ole juhus, et Eesti noorte tööpuuduse näitaja on Euroopas kõrgemaid.