Lastekaitsepäev tõi linna näomaalinguid ja relvi

Nelja-aastane Argo oli kasvult sama mõõtu kui pikemad relvad, aga väiksematest püstolitest alustades proovis ta sihtida kõigi käsitulirelvadega. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Viljandi kesklinn oli eile pannkoogilõhna täis. Lõhna järgi minnes võis jõuda Vabaduse platsile ja muuseumi hoovi, kus tähistati lastekaitsepäeva.

Kuigi muuseumi hoovis sai nõgeselehetrüki ja riidenukkude rullimise kõrval ka suhkruvati ning jääjoogiga keha kinnitada, on pannkoogid vist juba traditsiooniline 1. juuni kiirtoit. Sakala naiskodukaitse koogijagajad ütlesid end olevat küpsetisi pakkunud vähemalt viis aastat.

Ka teised organisatsioonid on olnud Viljandi lastekaitsepäevaga seotud juba aastaid.

«Lähme sõitma, võtmed on ees,» hõikas tuletõrjeauto juhikabiini piilunud tüdruk koolilaste rühmale, kellele mehed päästetehnikat tutvustasid.

«Tuletõrjeautode vastu on huvi suur igal aastal. Pooled väiksed poisid räägivad, et hakkavad pritsumeheks,» ütles Viljandi operatiivkorrapidaja Rainis Liir.

Teine osa uudistajatest näeb end politseiametis. «Just lasteaialastest ütlevad seda paljud,» sõnas noorsoopolitseinik Karin Aare.

Kõige suuremat pinget pakkus mudilastele aga jalgrattavõistlus. Testidest selgus, et laste liiklusteadmised on head, ja Vigurvända võistlusraja oranžide torbikute vahele ei läinud keegi piruette tegema kiivrita.

Niipea kui Kaitseliit käsitulirelvad lauale ladus, oli poiste ja tüdrukute seas ka militaarhuvilisi. «Kui lubame vabalt tegutseda, lõgistavad ikka lukkude ja riividega endal näpud veriseks,» tähendas vabatahtlik kaitseliitlane Raul Astel ja lisas, et mida väiksemad on lapsed, seda rohkem tulevad nad relvi katsuma.

Samal ajal piiluski nelja-aastane Argo modifitseeritud AK 4 sihikusse. «Pilk oli terane, ta vist nägi sihikutäpigi ära,» märkis Astel.

«Need relvad on rasked,» lausus veebel Imre Kold, kui poisid püsse sikutasid. «Tavaline AK 4 on tühjalt üle nelja kilogrammi.»

Kui autodest, relvadest ja riigikaitsest isu täis, said mudilased muuseumi hoovis lihtsalt lapsepõlve nautida. Eriti pikk oli järjekord näomaalingute juures. Kui mõnele põsele parasjagu hobust või uhket lille maaliti, arutasid viis-kuus last kõrval, millist pilti nemad tahavad.

«Meie tulime siia etendust vaatama,» lausus viljandlanna Annika Loodus muuseumi hoovi väraval. Ta oli tütrega just tulnud Mängupesa lasteaia traditsiooniliselt 1. juuni piknikult. «Õnneks olen pisema pojaga kodune, saime päeval kõik siia tulla,» rõõmustas ta ning lisas, et lastekaitsepäev on oluline ja kui ta töötaks, siis püüaks ikka kuidagi nii teha, et saaks pisikestega päeva nautida.