Õhuke riik või mõttetud kulutused

Eugen Veges

FOTO: Erakogu

VIIMASTE SÜNDMUSTE kontekstis kuuleme võimul olijate suust üha sagedamini seisukohta, et kui raha muud moodi ei saa, tuleb muuta seadusi. Rahva arvamus ei lähe otsustajatele korda.

Eesti kogukonnale pole erakondade rahastamine sugugi tähtis, nagu ei lähe talle korda ka see, et ühisraha kulutatakse maailmavaate sihtasutuste (MSA-de), riigikogulaste hüvitiste, eripensionide, valitute surnuaia ja muu niisuguse peale.

Kohati jääb juba mulje, nagu koosneksidki erakonnad üksnes sulidest ja pättidest. Vastasel korral ei põhjendataks vajadust eraldada parteidele raha riigieelarvest sellega, et nõnda on võimalik vältida musti tegusid. Kõik riigikogus esindatud erakonnad korrutavad üht ja sedasama: kui ametlikult ei saa, võtame teisiti.

Erakondadele riigilt antavad summad on kasvanud, aga mitteametlikud pole kadunud. Kuidas need liiguvad, selgub ehk Silver Meikari avaldusest alguse saanud kriminaalmenetluse lõppedes, aga see ei tähenda, nagu ei tuleks seadusrikkumistele lahendust otsida juba praegu.

Peaminister peab üheks lahenduseks seadusvastaste tehingute seadustamist. See pole õige: sulitempe seaduskeskkonnaga kohandada pole lahendus.

Rahastamisskandaali võiks lahendada kodanikuühenduste õiguste võrdsustamise abil. Selleks tuleks lõpetada erakondade ühiskassast rahastamine ja jätta seadustamata ettevõtetelt annetuste võtmine.

Paljud eestlased on toimetulekuraskustes. Uuringute andmetel pidavat koguni neljandik lapsi kannatama tühja kõhtu, aga meie kulutame ühisraha kolmanda järgu tegemistele. Erakondadele antakse aastas ligi 90 miljonit krooni (5,75 miljonit eurot) ning peale selle saavad nad raha kaudseid teid pidi.

MSA-dest on ilmselt kõik kuulnud. 2012. aastal kavandatakse eraldada neile 900 000 eurot.

Erakondadele tehtavad kulutused ei piirdu mainitutega. Parteid kasutavad ka muid kuluridu, näiteks riigiettevõtete ja omavalitsuste töökohti ning riigiettevõtete ja omavalitsuste rahaga tehtavat reklaami.

Eestlaste vaesuse juures tuleks ühiskonna ressursse otstarbekamalt kasutada. Erakondadele tehtavate eraldiste vähendamine või kaotamine võimaldaks suunata rohkem raha kodanike heaolu parandamisse.

2009. aastal pankrotistus Eestis 1055 ja 2010. aastal 1029 ettevõtet. Kindlalt tunnevad ennast vaid monopoolsed ettevõtted ning need, kes majandavad end toetustest ja riigihangetest. Firmadel on pangalaenud ja kohustused kreeditoride ees. Töötajad nõuavad palgalisa. Iga käibevara sent kulutatakse tulubaasi suurendamiseks.

Arvestada tuleks ka seda, et Eesti ettevõtted on kerjaja rollis, sest elatuvad enamjaolt toetustest ja riigihangetest.

Põhjendusi leiab alati, aga ärgem laskem ennast petta väitest, et ettevõtted soovivad teha maailmavaatest tulenevaid annetusi. Sellised annetused on läinud eestlastele kalliks maksma. Taastuvenergiale tehtavad toetused on tõstnud elektri reaalhinna Eestis põhjendamatult kõrgeks.

Meie riik pole sugugi õhuke, nagu on harjutud serveerima üldsusele. Me teeme lihtsalt mõttetuid kulutusi.

Tagasi üles
Back