Teatritükk keldris õpetas noortele head ja kurja

Tarvastu gümnaasiumi õpilaste etendus selgitas vaatajatele, et kõik ei pea olema ühtemoodi ning igas asjas on midagi head ja halba. Käredal töömehel leiti olevat kuldsed käed, mille märgiks sai ta kuldsed kindad.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Tarvastu gümnaasiumi õpilased olid lastelavastusest «Isekas hiiglane» teinud nii abstraktse näidendi, et sellest arusaamiseks oli tarvis ära kuulata 15-minutilisele etteastele järgnenud huvijuhi selgitus. 

Etenduse esimesed sõnad olid «värdjas», «piider», «loll», «paks» ja «jobu». Neid korrutasid kaheksanda kuni kümnenda klassi õpilastest näitlejad päris mitu minutit. Ega teksti suurt rohkem olnudki.

Kuldsed kindad

Tegevus toimus sõnadeta ja jättis vaatajatele palju tõlgendamisruumi. Teatritükis kujutati hiiglase asemel töömeest, kes vana kooli inimesena kärkis õpilastega ega lubanud neil joosta. Piirangute seadmise eest teeniski ta ära solvangud.

Tarvastu gümnaasiumi huvijuht Romet Koser rääkis, et solvangute hüüdmise häälekasutus oli õpilastele keeruline. «See oli vist kõige suurem proovikivi,» tähendas ta.

Siiski oli etteaste märgiline pool sõnalisest kaalukam. Tüki lõpuminutitel kinkis tüdruk hiiglasele ehk töömehele kuldsed kindad, mis sümboliseerisid põlualuse kuldseid käsi. «Ehkki töömees oli käre, leiti temas ometi midagi head,» rääkis Koser ja lisas, et sageli on asjad õpilaste jaoks kas õiged või valed, head või halvad ning vahepealset varianti ei eksisteeri.

Keldriteater

Hea ja kurja mõistmise õpetus leidis aset Tarvastu gümnaasiumi keldris. Direktor Ene Savi rääkis, et kooli draamaõppes on ennegi keldrit teatrisaalina kasutatud.

«Koolikeldrisse inimesed tavaliselt ju ei satu ja seal on ka muud avastamisrõõmu, mitte et astud lihtsalt uksest teatrisaali,» ütles Romet Koser.

Pimedas telliskiviseintega ruumis oli kuulda torudes solisevat vett. Sinna pääses mööda laualatti, mis pakkus ainsat võimalust jõuda kuiva jalaga ukseavani. Tuli mõnest torust üle ronida ja siis jõudiski teatrisaali, kus pimeduse varjus seisis kamp noori. Nad moodustasid läbisegi nii publiku kui näitlejad.

Lavastus sai teoks tänu Soome-Eesti koostööprojektile MIMO («Moving In! Moving On!»), mille siinne eestvedaja on Viljandi kultuuriakadeemia. Projektist võttis üle Eesti osa kümme noortekeskust ja kooli ning Tarvastu gümnaasium oli Viljandimaalt ainus.

Ene Savi rääkis, et juunis ootab kõiki MIMO-s kaasalöönuid laager, kus näeb ka üleeile esimest korda publikuni jõudnud lavastust.

Aasta jooksul käisid projektis osalejaid õpetamas kultuuriakadeemia tulevased näitejuhid, valguskujundajad, huvijuhid ja tantsukateedri tudengid. Suurem osa MIMO gruppe otsustas selle lõpuks teha filmi, kuid Mustlas jäädi lavastuse juurde. See pakkus võimalust mängida reaalajas valgusega, proovida teatrikunsti ning kasutada huvijuhtide pakutud mänge.

Alltekst

«Meie «Isekal hiiglasel» oli ka väike alltekst,» lausus Romet Koser. «Eesmärk oli näidata õpilastele, milline on elu pärast gümnaasiumi.»

Koolis olla tema sõnutsi sageli kõik väga eesmärgistatud ja lihtne nagu jutus «Hunt ja seitse kitsetalle», aga abstraktne kunst pakub võimalusi luua enda lugusid ning asjast omamoodi aru saada.

Tarvastu gümnaasiumis ei ole sellist mõttelist laadi lavastust varem tehtud. Koseri juttu mööda jäi õpilastele kohati ikka arusaamatuks, et mis mõttes või mis asja siin nüüd tehakse. «Aga kui sellist lavastust näidata akadeemias, siis usun, et sealsed inimesed vaataksid seda suhteliselt mittemidagiütlevate nägudega, sest nende jaoks on selline asi loomulik ja arusaadav.»

MUINASJUTT
Oscar Wilde’i muinasjutt «Isekas hiiglane» sai Tarvastu gümnaasiumi õpilaste lavastuses uue, abstraktse kuue, kuid algne lugu on lihtne ja selge.   
• Ühes hiigelsuures aias ühes hiigelsuures lossis elas hiiglane. Lapsed armastasid hiiglase imekaunis aias mängimas käia. Hiiglane aga oli isekas ja ajas lapsed aiast välja.
   «Siin võin olla ainult mina ise!» sõnas ta riiakalt. Sealt peale närbusid kevadised lilled hiiglase aias ja kaunid õunapuud jäid raagu. Tühjas aias võidutsesid vaid lumi, pakane ja põhjatuul. Hiiglane ootas pikisilmi kevadet, kuid kevad ei tulnud ega tulnud. Viimaks taipas ta, milles asi.
Allikas: www.teater.ee

Tagasi üles