Filmivõtetel sündinud lugudele naljalt sammalt selga ei kasva

Viljandi vanglas tehti vähemalt ühe mängufilmi võtted. Foto: Elmo Riig / Sakala

See enam kui veerandi sajandi tagune hommik jäi ühele Karksi-Nuia pargipingil tukastavale mehele küll vist eluks ajaks meelde. Magusast unest virgudes leidis ta enese kõrvalt kaks pesuehtsat metsakolli, üks jubedam kui teine.

«Kui joomist maha ei jäta, hakkad meid iga päev nägema,» hoiatas üks koll poolsurnuks ehmunud topsivenda.  

Kollid olid teadagi Tõnu Kargi ja Urmas Kibuspuu kehastatud Mõhk ja Tölpa, kes tegid võtet oodates aega parajaks. Viljandimaal vändatud paarikümne linateose hulgast ongi inimeste mällu kindlasti kõige sügavamad mälestused jätnud juba enam kui kolme­kümne aasta eest Karksi kandis üles võetud «Nukitsamees», mis kuulub eesti lastefilmide kullafondi.

Samamoodi kui «Nukitsamehe» ajatud, meie kollektiivset alateadvust puudutavad laulud, on ka paljud filmivõtete aegu sündinud lood hakanud elama rahva hulgas oma elu. Ühed mäletavad, kuidas grimeeritud metsakollid puhkepausi ajal metsas kogemata lasteekskursiooni hirmutasid, teised jutustavad, mismoodi Mõhk ja Tölpa restoranis einetajaid kohutasid või mõnuga vanaisa kehastav Sulev Nõmmik kohalikele poeprouadele nii armsaks muutus, et sai napsipudeli kätte kas või keset ööd.

Kui kollipere tuli võtteplatsilt Karksi-Nuia restorani sööma, teati alevis neid juba oodata. Metsamoori mänginud Ita Ever on sageli meenutanud, kuidas rahvas seisis spaleeris, et metsakolle lähedalt näha.

Kohalikud olid asjaga mõistagi kursis, aga naaberriiki polnud info levinud. Läti turistid saanud suure ehmatuse osaliseks, kui jubedat grimmi kandvad metsaelanikud neile nurga tagant vaikselt nohisedes vastu jalutasid.

Filmivõtted on väiksemat masti kohas eriti tähelepanuväärne sündmus. Mäletan oma lapsepõlvest naabritüdrukut, kes justkui mokaotsast poetas, et tunneb ühte poissi, kelle kass filmis kaasa tegi. Rohkem polnudki vaja. Tüdrukust sai hoobilt seltskonna nael ning poiss, kes oli seni tähelepanu keskpunktis olnud hiljutise verisevõitu jalgrattaõnnetuse tõttu, võis häbiga koju minna.

Kui «Sakala» palus eesti filmi juubeliaastal viljandimaalastel meenutada paiku, mis on olnud meie kandis kuidagi seotud filmivõtetega, selgus, et osa lugusid on päästmatult unustuse hõlma vajunud ja neid ei suuda meenutada isegi kõige innukamad kinos käijad.

Pika otsimise peale ei õnnestunud meil näiteks kuidagi leida andmeid patriootliku ekraaniteose «Tuled öös» kohta. Meid huvitas episood, kus nõukogude koolipoisid annavad Saksa okupantidele vastulöögi ning ühes peaosas on Heino Mandri.

Aeg on armutu. Ei suutnud me tuvastada sedagi, millist filmi väntas Viljandis kuuekümnendate lõpul kunagise Kesk-Aasia liiduvabariigi grupp. Võtted olid meiega ühendust võtnud prouale meelde jäänud eelkõige sellepärast, et nende ajal hukkus üks viljandlane.

Mesinikust sai kaskadöör

1980. aasta kevadel sadas tollal Polli katsebaasis ametis olnud Antu Rohtla töökabinetti sisse võõras mees ning uuris, kust saab osta õunu. Oli varakevadine aeg, kuid kohalikes hoidlates ubinaid siiski leidus. Rohtla juhatas puuviljahuvilise selle valdkonnaga tegelevate teadurite juurde.

Kui tundmatu sai teada, et Antu Rohtla on mesinik, jätkus juttu kauemaks. End rekvisiitor Kippelina esitlenu soovis saada suveks pakktarus mesilasperet ja vanaaegseid mesilaste hooldamise vahendeid.

«Leppisime kokku, et paneme ühe pere pakktarru,» meenutab Rohtla. «Siis tahtis ta saada veel viis-kuus pakku, mis näeksid välja nagu tarud. Ka sellega saime kaubale. Hiljem andsin filmitegijaile oma peenralt paarkümmend marjadega maasikataime, mis istutati nõiakivi juurde.»

Suvi saabus ja filmivõtted käisid mürinal, kui ühtäkki selgus, et vanaisa rolli mängiv vanameister Sulev Nõmmik keeldub kategooriliselt mesilaste juurde minemast. Nõmmik väitis, et on nõus astuma pigem tiigripuuri kui pakktarust mett võtma.

«Mulle tehti ettepanek hakata kaskadööriks ja asendada meevõtmise stseenis Sulev Nõmmikut,» meenutab Rohtla, kes, mesilasvõrk peas, mängis selles stseenis taluperenaist kehastava Ines Aru partnerit.

Et samas episoodis osalesid ka ettearvamatud lapsed, tuli teha õige mitu duublit. «Kordusvõtteid oli vist kuus. Selle jooksul kippusid pakktarust võetavad kärjed lagunema ja mesilased läksid pehmelt öeldes närviliseks,» räägib mesinik. «Asi lõppes sellega, et Ines sai nõelata, viskas küla pealt laenatud suure savikausi maha ja jooksis ummisjalu minema.»

Kõigi suureks rõõmuks jäi ligi poolemeetrise läbimõõduga ajalooliselt väärtuslik savikauss siiski terveks.

«Muidugi oli mul kokkupuutumist ka teiste näitlejate ja muude asjameestega — ma kutsusin neid kinumeesteks ja kinutegijateks,» jutustab Rohtla. «Algul ei tahtnud nad selliste nimetustega nõus olla, aga kui filmivõtted hakkasid lõppema ja lamasin mitme tegelasega Viljandi vanas haiglas, olid nad need omaks võtnud ja heitsime koos nende üle nalja.»

Haiglasse sattusid filmitegijad sellepärast, et nende bussiga oli Ainjas juhtunud õnnetus. Kannatada sai hulk inimesi, mõni päris raskelt. Antu Rohtla oli viidud pimesoole lõhkemise tõttu haiglasse paar päeva varem.

Mälestuseks pilt

«Nukitsamehe» välivõtted leidsid aset Karksi-Nuia ümbruses. Metsamaja ehitati alevist mõni kilomeeter eemale Rutu mägedesse Paaniksele. Praegu on võtteplatsi raske ära tunda ning nõiamaja jäänuseid võib üksnes aimata.

Laste kodutalu asupaik Killaste talu asub Karksi alevist lõuna pool. Linateoses näidatud rahvusromantiline talumajapidamine on hääbunud, aga film olemas. Olemas on filmilauludki ning «Nukitsamehest» pärit tsitaate teavad kõik. Võtetest pajatavad lood on samuti alles — suust suhu liikuvale pärimusele niisama lihtsalt juba sammalt ei kasva.

1962. aastal vändati praeguse Suure-Jaani valla Navesti külas endises Navesti mõisas linateost «Ühe katuse all». Põhiline tegevus käis õuel, mis on veel praegugi hästi äratuntav.

«Olin sel ajal 11-aastane ja kõik tundus väga huvitav,» meenutab Eda Noodapera. «Et elasime siinsamas lähedal, viibisime iga päev võtetel. Kunstnik Rein Raamat ööbis vähemalt kuu aega meie kodus ning joonistas filmi lõppedes minust pildi.»

Filmist endast on Noodaperale eriti hästi meelde jäänud episood, kus külamehed istuvad iidse tamme all ja arutavad isekeskis: «Mari on nagu see vana tamm: pealt suur ja võimas, aga seest mäda.»

Tamme enam pole, aeg on teinud oma töö, kuid Eda Noodapera on tihti mõelnud, kas see episood oligi stsenaariumi kirjutatud ja selle tarvis leiti pargist sobiv võimas tamm või tuli võrdlus alles seda puud nähes.

«Filmiajaloo seisukohalt on Navesti äratuntav seniajani,» ütleb ta. «Eelmisel aastal näidati televisioonis ekraaniteose kordust. Huvitav oli.»

Kino koju kätte

Aastapäevad tagasi vändati Mudiste külas Katrin Kurvitsa kodutalus Peetri-Hansul osaühingu Allfilm toodetavat 1941. aasta juuniküüditamisest rääkivat filmi «Risttuules». Linateosesse tulevad siinmail võetust filmi algus, Siberisse küüditamise stseen ja vangilaagris kinnipeetavate mahalaskmine — kokku kestavad need kümmekond minutit.

«Elus ei juhtu eriti tihti, et kino tuleb sulle sõna otseses mõttes koju kätte. Toimetad toas oma igapäevaseid tegemisi ja kõik oleks justkui endine, aga kui avad välisukse ja astud trepist alla hoovi, satud hoopis teise maailma: õu on täis masinaid, ümbrus on paiguti tundmatuseni muutunud ning kõikjal sagivad inimesed, kel on ainult üks eesmärk: anda endast kõik, et juuniküüditamisest jutustava filmi stseenid tuleksid võimalikult tõepärased ja ehedad,» räägib Kurvits.

«Muudatused, mis meie juures tuli teha, olid meile, viie väikese lapsega perele, esialgu küll pisut heidutavad, kuid jäime siiski nõusse, sest pärast võtteid lubati kõik esialgsel kujul taastada,» jätkab ta. «Ennekõike nõustusime sellepärast, et pidasime filmi teemat tähtsaks.»

Katrin Kurvits ütleb, et küüditamine puudutas lähedalt ka nende peret. «Siit, mu vanaisa sünnikodust, küüditati pererahvas küll 1949. aastal. Teiste seas viidi imikuna Siberisse ka mu ema. Arvasime, et vanavanematel oleks olnud hea meel, et küüditamise lugu filmitakse just meil ning meie järglased ei unusta esivanemate kannatusi,» arutleb ta.

Kurvitsatele oli põnev kõik talu võttepaigaks valimisest kuni võimaluseni jälgida kaadritagust ettevalmistust ja stseenide ülesvõtmist. Nädalase mahuka töö tulemusena valmis kümmekond minutit filmi.  

Kõige huvitavam pilt avanes perele esimese võttepäeva hommikul: õu oli rahvast ja masinaid tulvil. Inimesi askeldas seal ligi 40 ning 10—15 masina hulgas oli ka kaks suurt tuletõrjeautot, mis olid teinud kunstlund. Siberi vangilaager pakkus end vaatajate pilgule täies hiilguses. Kohal olid ka kostüümides näitlejad ja statistid.

«Tagantjärele võib öelda, et meie igapäevaelu oli võttepaigas muidugi mõnevõrra häiritud,» tõdeb Katrin Kurvits. «Õuekoertel tuli nädal aega leppida laudaarestiga ja kasvuhoonesse istutatavad taimed pidid ootama. Hulga probleeme lahendas see, et majal on kaks sissekäiku. Hea tahtmise korral on kõik võimalik. Nüüd oleme suurepärase kogemuse võrra rikkamad ja väga tänulikud, et meil õnnestus olla filmi sünni juures.»