Tõeline lastekaitse

Valentine Alvre Foto: Peeter Kümmel / Sakala

LAPS EI saa valida oma vanemaid. Tema eostamine, sünd ja arenguvõimalused on nende meelevallas, kusjuures ema ja isa on võrdselt vastutavad.

Lastekaitsepäeva paiku pööratakse väikestele ini­mestele tavalisest rohkem tähelepanu. Päeva nimetus viitab vajadusele last millegi või kellegi eest kaitsta. Milliste ohtude eest siis?

Olles kaheksa lapse vanaema ja saanud äsja ühe vanavanaemaks, näen, kui abitu on väikelaps ja kui suuresti ta sõltub vanematest. Olen rõõmus, et meie uuel ilmakodanikul on seaduslikult abielus vanemad, kes on tema sündi armastusega oodanud ja pühendunud tema eest hoolitsemisele.

See on lapsele parim kait­se. Tõsiasi, et emal ja isal pole veel kodu, vaid üüripind, ja neil ei ole suurt sissetulekut, ei määra lapse turvalisust. Hea on kindlasti see, et vanemad ei tarbi alkoholi ega suitseta ning juhinduvad oma igapäevaelus Looja antud elujuhistest.

Lapse arengule on ülitähtis vanemate omavaheline suhtlemiskultuur ning seegi, kuidas nad suhtlevad kõigi teiste inimestega. Kodune õhkkond määrab igaühe tuleviku.

Pole vaja teha teadusuuringuid, et teada saada, miks on kahetsusväärselt paljud inimesed egoistlikud, omakasupüüdlikud ja vastutustundetud. Nad pole kodus tundnud hoolivust ega saanud sealt teiste teenimise kogemust. Valitsenud on mina-minu-mulle mõtteviis.

Lastekaitsepäeval räägitakse ka riiklikest toetustest. On tähelepanuväärne, et Eestis makstakse üheksat liiki peretoetusi. Alles üsna hiljaaegu ei osatud sellisest riiklikust toetusest unistadagi, kuid saadi ometi hakkama, sest oldi harjunud vähesega läbi ajama.

Lastekaitsepäeva kultuurilisi ettevõtmisi saab ainult tervitada: need tähendavad ju enamjaolt lasteaias või koolis õpitu esitamist.

Oleks tore, kui väike laulja või tantsija leiaks koju jõudes eest turvalise paiga, mitte alkohoolikust vanemad, kes teineteist sõimavad ja lahutusega ähvardavad. Olgu meil tahet ja südamesoojust siduda oma elu eesmärk lastega ja nende eest hoolitsemisega.