Kreekat võib päästa ainult sõjaväediktatuur

Allan Espenberg

FOTO: Erakogu

KREEKA INIMESED valisid mai algul uut parlamenti ning jäid selle tagajärjel tühjade pihkudega. Mitu parteid ja koalitsiooni püüdsid küll moodustada valitsust, kuid loobusid sellest mõttest suurte eriarvamuste ja lahkhelide tõttu üsna kiiresti.

Oleks võinud oletada, et targad ja ettenägelikud poliitikud valitsuse moodustamise ülesannet enda peale ei võta, sest kabinetti moodustada pole lihtne. Mitu meest proovis ometi valitsust vägisi ja kunstlikult kokku panna, ent üks juhtpoliitik leidis end väljapääsmatust olukorrast mõne päeva pärast ning teisel piisas selle tõdemuseni jõudmiseks mõnest tunnist.

Teisalt ei või kunagi teada, mis millekski hea on. Võib-olla tuleb keerulises olukorras riigi juhtimine hilisemas karjääris kasuks — eriti kui valitsuse eesotsas on suudetud midagi positiivset korda saata. Paraku on kõigepealt vaja mitu parteid ühe mütsi alla toppida ja see on senini kõigile üle jõu käinud.

ET VALITSUST ei suudetud suurte erimeelsuste tõttu kuidagi kokku panna, asusid mõned poliitikud väljapressimise teele, arvates, et saabunud on parim aeg vastasjõude šantažeerida ja nendega manipuleerida ning esitada armutuid nõudeid ja tingimusi, millest mõni poliitiline jõud võib hädaolukorras ja vastu seina surutuna isegi kinni haarata. Seegi mõte jooksis üsna kiiresti liiva ja keegi ei saanud endale hõlpsasti plusspunkte teenida.

Nii seisavadki juba järgmise kuu keskel ees uued valimised, mis tõenäoliselt poliitiliste jõudude vahekorras midagi kardinaalselt ei muuda. See tähendab, et töövõimelist valitsust ei suudeta arvatavasti moodustada ka pärast kordusvalimisi.

Muidugi on võimalik, et selle aja jooksul suudavad paar parteijuhti uut tulemust veel teadmata saavutada koostöökokkuleppe, mis jääb püsima ka pärast valimisi.

Aega on paarkümmend päeva — märksa rohkem, kui anti valitsuse moodustamiseks möödunud valimiste järel. Seetõttu on rohkem põhjust loota, et mõned parteid on võimelised juba eelmiste tulemuste põhjal kompromissile jõudma. Kui nii juhtub, osutuvad uued valimised mõttetuks ettevõtmiseks.

Kindlasti püüab Kreeka nii kaua kui võimalik Euroopa Liidus vegeteerida ja eurotsoonis laamendada, sest ühendusest välja astumine või eurost loobumine võib mõjuda rahva eneseteadvusele ja prestiižile rängalt ja ettearvamatult.

Ka Euroopa Liit ei taha Kreekast kergel käel lahti ütelda, vaid püüab poputada teda viimse võimaluseni, sest tolle lahkumine võib luua üliohtliku pretsedendi ning muutuda saatuslikuks Euroopa Liidule kui organisatsioonile ja seeläbi ka eurotsoonile.

Pärast Kreeka lahkumist võib ju hakata lahkulöömist kavandama mõni teinegi! Sel juhul (nagu tõtt-öelda kõigil lahendusjuhtudel) lähevad kaduma sellesse riiki investeeritud tohutud rahasummad. Teisalt tuleb iga päevaga juurde neid poliitikuid ja majandusteadlasi, kes pooldavad Kreeka kiiret lahkumist.

Kokkuvõtteks tuleb ütelda, et Kreekale terendab vaid üks võimalus. Erakordselt keerulise olukorra päästaks tõenäoliselt see, kui seal kehtestataks riigipöörde tulemusena sõjaväeline diktatuur, mis suudaks ülbed ja ahned poliitikud korrale kutsuda ning alustada edasiviivaid reforme.

SEDA LAADI positiivse näite saab tuua Tšiilist. Seal oli 1970. aastate algul võimul Salvador Allende sotsialistlik-kommunistlik valitsus, mis laskis riigil peaaegu pankrotti minna. Laostumisest päästis Tšiili 1973. aastal kindral Augusto Pinocheti juhitud putš. Elu, esmajoones majandus hakkas sestpeale ülesmäge minema ning Tšiilist kujunes Ladina-Ameerika tugevama majandusega maid.

Pinocheti pikaajalist režiimi süüdistati küll inimõiguste massilises rikkumises ja opositsionääride hukkamises, kuid seda võib pidada positiivse ettevõtmise väikseks kõrvalmõjuks.

Ka Kreekas on armee- ja riigipöördekogemus niinimetatud mustade kolonelide sõjaväeajastu näol aastatest 1967—1974 juba olemas. Tookord ei suutnud ohvitserid riigi ellu midagi head tuua, kuid aeg on edasi läinud ning võib loota, et ka sealsed kolonelid ja kindralid on targemaks saanud.

Tagasi üles