Nelikümmend aastat spordielu edendamist

Kergejõustikutreener Tiit Aru on Sakala kergejõustikuseltsi esimeheks olnud 1995. aastast saadik. Pärast käesolevat aastat plaanib mees sellelt kohalt taanduda. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

134 spordikooli lõpetanud õpilast, 1340 võistlust kohtunikuna, üks korda seatud spordibaas — sellise loeteluga saaks kergejõustikutreener Tiit Aru Viljandis oldud 40 aastat lühidalt kokku võtta.

Nõnda napisõnaliseks jääda ei oleks aga aus. Et nelja tegusa kümmeaastaku jooksul on juhtunud nii mõndagi ja Aru meenutab möödunut meelsasti, lahkun pärast kaks tundi kestnud vestlust tema juurest materjaliga, millest piisaks vist küll mitme persooniloo jaoks.

«Kui need asjad artiklisse sisse ei lähe, olen natuke pahane,» ütleb ta lõpetuseks muiates. Jutt käib Tiit Aru silmis tähtsatest infokildudest, mida ta enda kohta kirjutatud loos kindlasti näha tahab.

Esiteks: Sakala kergejõustikuseltsi, mille juhatuse esimees ta 1995. aastast saadik on olnud, võib pidada heitealadel Eesti tugevaimaks spordiklubiks. Selle nimekirjas olevaid või mõne teise klubi eest võistlevaid, aga omal ajal just siin alustanud atleete on Eesti kergejõustikuliidu 2011. aasta välishooaja edetabelite 50 parema seas odaviskes üheksa, kettaheites kümme, kuulitõukes üheksa ja vasaraheites kuus. Sealjuures kuulub nii odaviskes, kuulitõukes kui vasaraheites Sakala omadele esikoht.

«Seda, et Gerd Kanter kettaheites esimene on, nimetame tööõnnetuseks,» naljatleb Aru. Karksi-Nuiast pärit Märt Israel on olümpiavõitja järel teisel kohal.

Samuti palub mu vestluskaaslane kindlasti nimetada neid Viljandimaa heitealade sportlasi, kes tõenäoliselt kandideerivad 2016. aasta olümpiamängude koondisse. Need on Märt Israel, Kristo Galeta, Risto Mätas, Marko Jänes, Priit Sihver, Martin Lehemets ja Kätlin Tõllasson.

Veel toob Aru välja fakti, et Viljandimaa spordiliidu kodulehel on üleval maakonna kergejõustikualade edetabelid alates 2008. aastast.

Viis, kuidas Tiit Aru oma õpilastest ja Sakala kergejõustikuseltsist räägib, näitab ilmekalt, kui tähtsaks peab ta oma tööd. Inimeseloo kirjutamise ajal on ta parasjagu hõivatud järjekordsele võistlusele kohtunike leidmisega.

Kui palju õpilasi tal koos spordikooli pooleli jätnutega 40 aasta jooksul Viljandis olnud on, Tiit Aru öelda ei oska. Nende kõigi nimed pole samuti pähe kulunud, aga tuttavat nime kuuldes meenuvad õpilase sünniaasta ja tulemused kergesti.

«Huvitaval kombel jäävadki mulle sünniaastad paremini meelde kui nimed,» ütleb Aru. «Numbrimälu, mis muud.»

Matemaatikast loobumine viis spordini

Seesama numbrilembus oleks viinud mehe, kes praegu on 72-aastane, omal ajal peaaegu kõrgkooli matemaatikat õppima. Elukäiku muutev sündmus juhtus gümnaasiumi lõpuklassis, kui lapsepuhkusele jäänud reaalainete õpetaja koha võttis üle asenduspedagoog.

Matemaatika kontrolltööl sai Aru põhiülesanded kiiresti valmis ja hakkas lahendama võimekamate jaoks mõeldud lisaülesandeid. Et kõrvalpingis pusiv koolivend vajas natuke aitamist, ei teinud ta kõiki lisaülesandeid ära.

Tööd kätte saades tabas Tiit Aru suur üllatus: sealt vaatas talle vastu neli.

«Ma nägin, kui kiiresti te põhiülesanded valmis saite, nii et lisaülesannete tarvis oli aega küllaga. Ju te siis ei osanud neid kõiki lahendada,» olevat õpetaja põhjenduseks öelnud.

«Pärast seda vaatasin ma matemaatikat natuke teise pilguga,» nendib Aru. Lõpuks otsustaski Jõgeval üles kasvanud noormees Tartusse kehakultuuri õppima minna.

Tiit Aru oli enda jutu järgi nooruses harrastanud mitut spordiala. Oma osa mängisid tema spordihuvis kehalise kasvatuse õpetaja, kes pandi elama perekond Aru korteri ühte tuppa. Nemad võtsid poisi kõikvõimalikele võistlustele kaasa.

«Isegi 20-kilomeetrisel jalgrattasõidul olen käinud,» meenutab Aru, pigistab silmad kõvasti kinni ja raputab pead. «Ilma eelneva treeninguta ei soovita,» lisab ta naerma pahvatades.

Kummiplaadid Moskva tagant

Pärast kõrgkooli lõpetamist läks Tiit Aru Võrru kehalise kasvatuse õpetajaks ja asus peagi ka kohalikus spordikoolis tööle. Viljandisse tuli ta sealt proosalisel, ent väga mõistetaval põhjusel.

«Mulle lubati mugavustega korterit, aga seda ei antud — ootasin mis ma ootasin,» räägib Aru. Kannatus katkes tal pärast kümmet aastat. Tõsi küll, ka Viljandis sai ta esialgu suure suuga lubatud uue korteri alles üheksa aasta pärast.

Neli aastat Viljandi spordikooli treenerina töötanud, võttis Tiit Aru 1976. aastal nõuks seada korda Loodi spordibaas. Just siis hakkas ta selle peale mõtlema ja ettevalmistusi tegema, ehitamiseks ja remontimiseks läks järgmisel aastal.

Õpilaste abiga rajati 125 meetri pikkune jooksurada, heiteringid, hüppealade plats ning tehti palju muud. Laagrikorra vastu patustanuid tol ajal ülekeeva energia mahajahutamiseks niisama jooksma ei pandud, selle asemel tuli neil näiteks jooksuraja rajamiseks labidaga liiva visata.

1976. aastal toodi Tiit Aru eestvedamisel Moskva tagant toonase viienda keskkooli kilehalli tarbeks ka esimesed kaks koormat kummiplaate. Aru jutu järgi sai neid jupikaupa kohale veetud ligemale kümne aasta vältel: nii aeglaselt jahvatasid Nõukogude Liidus bürokraatia veskid.

«Lihtsam oli sõita endal autoga Venemaale kui telefonitsi asju korraldada,» räägib Aru. Lõpuks kogunes plaate nii palju, et peale Loodi said oma osa ka Karksi-Nuia, Võhma, Suure-Jaani ja isegi Tihemetsa spordipaigad. «Kui käsi oli sees, võtsid hulgi,» ütleb ta ning lisab, et näiteks Tihemetsast sai ta vastuteenena Loodi spordibaasi tarbeks kaks autokoormatäit saematerjali.

«Ise peab asju ajama, muidu ei jõua kuhugi,» kinnitab minu vestluskaaslane jutuajamise jooksul mitu korda. Sellest tõest on ta lähtunud kogu oma treenerikarjääri jooksul.

Tänaseks päevaks on Loodi spordibaasis juba aastaid vaikne olnud. Lühidalt öeldes said baasile otsustavaks vahetunud riigikord ja sellega vallandunud muutuste keeris. Tiit Arust kõrgemal ametikohal olevad inimesed leidsid omal ajal, et Loodile tasub eelistada Holstre-Polli spordibaasi.

«Ma olen vihane,» lausub Aru. Ta ei varjagi nördimust, et paigaga, mille kordaseadmise nimel ta palju vaeva nägi, nõnda läks. Toona kõlanud väitega, et Loodi spordibaas ei majanda ennast ära, ei nõustu Tiit Aru mingil juhul.

«Ma olin seda kolm aastat majandanud ja edukalt toime tulnud,» räägib ta. «Abistajate ees on piinlik, neid oli palju.»

Et kõrgemal pool otsustades aeg-ajalt puusse pannakse, on ta enda sõnul aastate jooksul palju kogenud. Tema jutust võib järeldada, et niisuguse tagajärje võivad põhjustada asjast liiga kaugel seismine ja suhtluse puudujäägid.

Viljandi spordikoolis töötas Tiit Aru 2009. aasta juulini ning lahkus seejärel oma soovil sama hästi kui päevapealt. Tervise säästmise nimel, nagu seisab avaldusel.

Kergejõustikuseltsi veab ta edasi — näib, et raugematu jõuga. Ta ise kinnitab, et nii see siiski ei ole.

«Spordikooli inimesed on hakanud kuulma, kui ma koridoris kõnnin,» räägib ta. «Miks nad kuulevad? Eks ikka sellepärast, et samm on raskeks jäänud.»

Sestap plaanibki Tiit Aru käesoleva aasta lõpul taanduda seltsi eesotsast.

«Nelikümmend on ilus number ka,» ütleb ta.