Väikelinna teater on kultuuriline sillapea ääremaastumise rindejoonel

Uus kunstiline juht Margus Kasterpalu usub, et tal on nii enesekindlust kui kriitilist meelt, ajamaks asju Ugala jaoks parimal moel. Foto: Elmo Riig / Sakala

11. mail võttis Indrek Sammulilt Ugala kunstilise juhi ameti üle Margus Kasterpalu.

Indrek Sammulit Ugala kunstilise juhina jääb meenutama see, et teater muutus väga avatuks. Lisaks muidugi tema suurepärased osatäitmised, mis tipnesid Salieri rolliga. Margus Kasterpalu, mis võiksid olla need märgid, mis kunagi teid meenutama jäävad?

Paraku pole mul jah võimekust minna lavale ja olla seal parim. Loomingulise juhi leping näeb ette ühe lavastuse aastas, aga et mul teatrialane eriharidus puudub ja enesekriitika on säilinud, ei hakka ma kindlasti kujundama Ugala nägu vaid ise lavastades.

Indreku tööd jätkates tahan Ugala avatust hoida ning arendada vastastikku huvitavat ja kasulikku koostööd nii kultuuriakadeemia kui publikuga. Teater ei tohiks selles väikeses linnas olla ainult suur maamärk tiigi kaldal, mida linnakodanik üksnes eemalt vaatab ja veidi ehk võõristabki. Nii et avatud olek peab kindlasti jääma.

Pidasin eelneva küsimusega silmas eelkõige suurt hulka külalislavastajaid ja -näitlejaid. Tore, et teie mõtlesite publikule. Mis vaatajatele Ugala sõbralikuks oma majaks teeb? Mida te ette võtate?

Eks mõni mõte ole mul ikka, aga olen vast juba nii vanaks saanud, et ei pea tingimata just neid ainuõigeks. Hooaja lõpul arutame terve teatriseltskonnaga ühiselt, mismoodi oleks praegu kõige õigem edasi minna. Oma nägu jõuga peale suruda ei ole kindlasti kohane, kõik peaks kujunema omavahelises dialoogis, siis ollakse ehk valmis eesmärkide saavutamisse rohkem panustama.

Mis mõtted teil on?

Mõtlesin näiteks, kuidas alustada endise juhi kavandatud hooaega nii, et anda kuidagi märku ka loomingulise juhi vahetumisest. Septembrisse on külalisetendustena plaanitud lavastused, mis olen teinud teistes teatrites, ja Viljandi publik saab mu lavastajakäekirjast natuke aimu.

Draamateatrist tulevad Jaan Unduski «Boulgakoff» ja Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumäng» ning Rakverest Gailiti «Isade maa», lisaks veel lavastus Indrek Hirve tekstile «Pauluse kiriku kellad» — väike kammerlik asi, mis etendub sügisel Tallinnas Nargenfestivalil. See on Rain Simmuli esitatav mononäidend Heino Ellerist. Elleri klaverimängijast abikaasat kehastab pianist ja helilooja Liisa Hirsch.

Töölepingud on pikendatud kogu trupiga.

Jah, need kehtivad järgmise hooaja lõpuni. See tähendab, et uue aasta alguseks peab meil olema selge, milline ja kui suur on Ugala lähemas ja kaugemaski tulevikus. Teatrite rahastamise küsimused on kultuuriministeeriumis teravalt ja uue nurga alt päevakorral. Tulevik ei ole just tume, aga võib öelda, et ebamäärane küll. Seda selgemad peaksid olema iga teatri enda sihid.

Kõige suurem probleem näib Ugalas olevat lavastajatega.

Jah, eks see olegi nii, et kuigi lavastajate liidu liikmete nimekiri on üsna pikk, on selliseid lavastajaid, kelle järele kõik trupid korraga õhkavad, hoopis vähem. Ja eks nad ole siis ka hõivatud.

Praegu on Ugalas koosseisuline lavastaja Taago Tubin. Loodetavasti jätkab ta veel kaua. Lavakunstikoolist tuleb sügisel oma esimesi diplomijärgseid töid tegema Sander Pukk. Heade külalislavastajate toomine jääb ka edaspidi põhiliseks võimaluseks mitmekesistada repertuaari ja motiveerida truppi.

On suurepärane, et Indrek Sammul ja Hillar Sein on sügiseks kutsunud Merle Karusoo. Naljaga pooleks on mul päris kahju, et idee paluda Madis Kalmetil siin «Ukuaru» lavastada sündis enne minu aega. Loodan meile ka tulevikuks samal tasemel kaasteelisi.

Teil on seljas Mati Undi pildiga särk. See on üsna paljuütlev: Untki oli filoloogiharidusega teatrimees.

See särk on mul ajast, kui korraldasime Tartus Undile pühendatud teatrifestivali. Kannan seda meeleldi, aga ausõna, mitte sellepärast, nagu arvaksin end temaga võrreldavaks. Mati oli unikaalne nähtus.

Aga jah, pean oma tugevaks küljeks seda, et mõistan filoloogina, mida üks või teine tekst tähendab ja mis võimalused on see lavale asetada. Ühtlasi tean, et võin jääda teinekord hätta selle näitlejaülesandeks vormistamisega. Teatrialasest käsitööoskustest tunnen vahetevahel puudust.

Olete kiitnud võimalust teha koostööd kultuuriakadeemiaga. Mis on Ugalas need asjad, mis teile meeldivad? Mida võiksite siin armastama hakata, kui te veel ei armasta?

Öeldakse ju, et me kõik oleme pärit lapsepõlvest. Minu esimene professionaalse teatri kogemus seostub Ugalaga. Andres Lepik tegi mulle kunagi ettepaneku dramatiseerida «Monte Cristo». Siin tekkinud tutvused ja koostöö ongi mind teatriga järjest rohkem sidunud.

Väikesest kohast pärit poisina — olen sündinud maal, aga koolis käinud Haapsalus — näen, kui oluline on selline vaimline kese ühes linnas või ühes ruumis, kui pidada silmas laiemat geograafilist määratlust, sest linna piiril ei ole siin suurt tähendust. On tähtis, et piirkonnal oleks vaimline nael, mille otsas ripuvad kõik teised asjad, millele saab toetuda.

See teadmine on pannud mind trotsima kõiki neid hämaraid jutte, et väikestes linnades teatrit pidada on liigne luksus. See ei ole luksus, see on üks võimalus elada inimväärselt ka pealinnast väljaspool. Tahaksin kogu jõust tõestada, et see nõndaviisi on.

Teater kui kunstivorm, aga ka institutsioon ja hoone väikses linnas on kultuuriline sillapea ääremaastumise rindejoonel. Saueaugus teatritalu ehitades näen, kuidas igal suvel professionaalsest teatrikunstist osasaamise ja mingil määral kaasalöömise võimalus liidab kogukonda, tõstab inimeste eneseteadlikkust ning muudab seda, kuidas nad suhtuvad kodupaigasse. Natuke suuremas plaanis saab seda mudelit kindlasti kohaldada ka Ugalale ja Viljandile.

Mida te kardate?

Ei karda enam eriti midagi. On vist ealine iseärasus, et olen kõik oma hirmud juba ära kartnud. Praegu olen üsna enesekindel. Olen veendunud, et Ugalal minuga halvem ei hakka, aga võib-olla hakkab parem.

Teatri juhtimine on suur töö ja nõuab pühendumist. Olete teatrifestivali «Draama» juht ja Saueaugu teatritalu omanik. Elate Tartus. Mille arvelt te seda kõike teete?

Ei millegi ega kellegi arvelt. Mu kaksikud pojad saavad juba kümneaastaseks ja võimaldavad ka seda, et ma neid igal õhtul magama ei pane ja hommikul üles ei laula. Nad annavad oma isale ja emale veel ühe võimaluse. Kolm aastat tagasi oleksin seda tööd teinud võib-olla perekonna arvelt, nüüd enam asi nii hull ei ole.

Arvan, et saan lähitulevikus loobuda mõnest ühiskondlikust ametist, mis nõuab aega ja andumust. Olen näiteks Eesti etendusasutuste liidu juhatuse esimees. Selles teatreid ühendavas organisatsioonis tegutsemine on teatrimaastiku mõistmiseks vajalik, aga ma ei saa sellele enam nii palju pühenduda.

Ugala nõukogu on lubanud mul festivali edasi korraldada, see ei ole eriti ajamahukas. Loodan, et Saueaugu teatritalust saab Ugala liitlane. Sinna külalisetendustele sõitmine ja seal mängimine ei meelita siinset publikut ja et Saueaugu omanik on Ugalaga seotud, ei ole see siinsele teatrile kindlasti ka kulukas.

Rääkige palun natuke lähemalt oma perest.

Olen teist korda abielus. Mu naine on samuti eesti filoloog ja töötab ülikoolis teadurina. Eelmisest abielust on mul tütar Kadri, kes aitab mind festivali juures: ta on juba aastat kolm-neli olnud selle programmijuht. Kadri on lõpetanud ülikoolis avalike suhete eriala ja töötab ülikooli muuseumide avalike suhete juhina.

Kaksikute vanem vend Kristjan-Martin on esimese kursuse arstitudeng. Vanaisa järgi on pojad kõik topeltnimega. Kaksikud Madis-Martin ja Mihkel-Martin lõpetavad kolmandat klassi. Mina peaksin olema Margus-Martin, aga et kuuekümnendatel ei lubatud kahte nime panna, olen lihtsalt Margus. Nii et see pole minu edevus, vaid isade traditsioon, et poegadel on sellised nimed.

Kunas te viljandlastega kokku saate?

Juba homme õhtul, kui peetakse Ugala pidu, vaadatakse põnevat eeskava ja jagatakse Kuld­õunu. Siis tahan ka teatrisõpradega oma mõtteid ja plaane jagada.