Hariduskorralduse kahesuunaline tee

Tiiu Männiste Foto: Elmo Riig / Sakala

KÄESOLEVA AASTA veebruarist käib koos linna uue arengukava hariduskorralduse töögrupp. Hariduseksperdid ja -ametnikud on selgitanud välja probleeme ning otsinud lahendusi.

Juba esimesel koosolekul jõudsime ühisele arusaamisele, et linna ja maakonna elanikkonna vähenedes tuleb hakata seniste ettevõtmiste säilitamise kõrval kavandama uusi koostöömudeleid.

Domineerima on jäänud kaks suurt teemat: arendada linna haridus- ja kultuuriasutuste toel elukestva õppe põhimõttel toimivat hariduskorraldust ja luua tingimused innovaatiliste, ettevõtlikkust soosivate võrgustike tekkeks. Tutvustan töögrupi koosolekute peamisi ideid ning omaenda tähelepanekuid arengukava protsesside kohta.

VILJANDI miljööväärtuslikku elamiskeskkonda on muutnud atraktiivsemaks linna tegus kogukond, kelle tööd hinnatakse ka väljaspool Viljandit. See valdavalt kultuuri ja hariduse valdkonnas tegutsev võrgustik on loonud huvipakkuvaid koolitusvõimalusi ka teiste piirkondade elanikele. Eriti hinnatakse meie linnas antavat huviharidust.

Just sobiva koolituskeskkonna tõttu on Viljandisse elama asunud uusi lastega peresid. Noortega koos võib siia saabuda ka pensionieas vanavanemaid, keda ahvatleb miljööväärtuslik väikelinn.

Linnaelanikke on hakanud siiski pigem vähemaks jääma. Maakonna tööealised inimesed, kes lahendasid mõne aja eest oma tööhõiveprobleemid esmajärjekorras Viljandis, on leidnud tee Soome või mõnda teise välisriiki.

Kas on mõtet tegelda pikaajalise arengustrateegiaga, kui me ei oska prognoosida töökohtade kadumise kiirust? Kas suudame hoomata kõiki elanikkonna vähenemise põhjusi? Kas töökohtade vähesuse kõrval mängivad inimeste äravoolus rolli veel mingid tegurid? Kas uus arengukava suudab neid protsesse tõkestada? Kas see on võimeline alles hoidma ja edasi arendama kogukondlikke võrgustikke, mis annavad praegusele Viljandile tema näo? Nimelt need küsimused tekkisid töögrupis.

Viljandi suurim ressurss on kogukondlik võrgustik ehk kohalik sotsiaalne kapital, mida on raske arengukava numbritega mõõta. Just sotsiaalne kapital ja kaunis looduslik linnakeskkond on töökohtade kõrval need, mis mujalt rahvast siia tõmbavad. Kodanike initsiatiivil tekkiv sotsiaalne võrgustik loob pikapeale ka uusi töökohti.

Parim näide on kultuuriakadeemia, millest on välja kasvanud mitu Viljandile tuntust toonud ettevõtmist. Kultuuriakadeemia on tekitanud loomemajanduse võimalusi peamiselt linna arengukava väliselt ja sellest olenemata. Teine värske näide on Viljandimaa toiduvõrgustik OTT, mis tasapisi jõudu kogub.

Praeguses liberaalses maailmas tegutseb veel üks mõjukas keskkond. See on finantsmaailm oma niinimetatud varjatud arengukavaga, mille ainus eesmärk on teistest isetoimivatest struktuuridest kasu lõigata.

Kahjuks ei soosi kasuminäljas finantsmaailm erinevusi, vaid kulude kokkuhoidmiseks pigem pärsib neid. Selles maailmas ei toimi vabaturumajandus, vastupidi: jätkusuutlikkuse sildi all soositakse tsentraliseerimist.

Omavalitsuse uue arengukava seadus seob arengustrateegilise tegevuse varasemast rangemalt konkreetsete rahanumbritega. Seega sõltub arengukava sisu pigem linna finantskapitalist kui sotsiaalsest kapitalist. Mil määral on võimalik sotsiaalseid võrgustikke ja nende koostööd rahalisse mõõtmesse paigutada?

LINNA ARENGUKAVA on poliitiline finantsdokument, mis kajastab ühe valimistsükli poliitilisi lubadusi. Viimasel ajal on tavaks siduda arengukava ka Euroopa Liidu toetustega. Projektimajandusel on oma eduefekt, kuid millise hinnaga see saadakse? Pahatihti kaasatakse sellesse hästi toimiv võrgustik, mis võib bürokraatlikus masinavärgis kaotada oma näo ja väe.

Entroopia seaduse järgi saab iga süsteem areneda üksnes järjepidevuses — väljast sisendatud suurte ja täpsete plaanide või eesmärkide korral iseorganiseeruvate süsteemide loomulik areng katkeb. Kuidas programmeerida arengukavasse iseorganiseeruvate süsteemide jätkusuutlikkus?

Ühe lahenduse pakub hästi toimiva võrgustikupõhise keskkonna säilitamise nõue. Arengukavas võiks see kirjas olla poliitikute ja sotsiaalsete kogukondade ühiskondliku kokkuleppena, milles on märgitud valdkonnad, mis poliitilise kärpemehhanismi alla ei kuulu.

Iseorganiseeruva kogukondliku võrgustikupõhisuse printsiip võiks peegelduda ka arengukava visioonis. Arengukava hariduskorraldusse peaks ühtlasi fikseerima uusi õppimistasandeid ja -tehnoloogiad ning vanuserühmi siduva õpikeskkonna põhimõtte.

ÜLDHARIDUSE KÕRVAL tuleks senisest enam arendada laiemaid õpivõrgustikke linna haridus- ja kultuuriasutuste ning ettevõtete abiga. Humanitaarse suunitlusega kogukonna kõrvale võiks sugeneda ettevõtlik kõrgtehnoloogiline kogukond. Sellised inimesed on Viljandis juba olemas.

Kahesuunalise kogukonna koostöös võiks lähitulevikus tekkida ühine innovatsioonipõhine õppeinkubaator, kus saaksid kokku linnaelanike erinevad vanuserühmad, sõltumata haridustasemest. Nii tekiks uus ettevõtlik innovaatilisi kõrgtehnoloogilisi rakendusi loov võrgustik ning senine sotsiaalne kapital suureneks veel. Seega võiks rohkem panustada just sotsiaalse kapitali suurenemisse.

Vanuserühmade ja haridustasemete koostöö eeldab põlvkondade sidususe arendamist. Senisest enam võiks edendada ka pereväärtusi. See väljenduks linna ja maakonna toetusel loodavas perekeskuses, kus kohtuksid eri suundade võrgustikes olijad, eelkõige noored pered.

Perekeskuses saaks korraldada lastevanematele ja õpetajatele ühiseid koolitusi. Kõne alla tuleksid pere- ja mängukoolid, nõustamised, võimalus veeta üheskoos vaba aega ning ka perearstiteenused. Niisugune linna ja maakonna ühine perekeskus on loodud Hiiumaal.

Eespool toodud kahele hariduskorralduslikule ideele on vaja suuremat toetuspinda nii elanike kui kohalike poliitikute ehk otsustajate hulgas. Poliitikud soovivad otsuseid juba sügiseks. Meie töögrupp teeb ettepaneku arutada neid ideid pikemalt ja põhjalikumalt maakonna arengukava töörühmadega, et siduda linna hariduskorralduslikke ideid maakonna omadega.