Lapsed, kes ei ole kellegi omad

Triin Lumi Foto: Erakogu

EESTI ASENDUSKODUDES elaval 1200 lapsel on toit laual ja tuba soe, kuid võrreldes tavaperes kasvavatega ei ole neil kedagi, kes neist tingimusteta hooliks. Kasvatajad ja muud asenduskodu töötajad lähevad vahetuse lõppedes oma koju ja nii ei teki lapsel turvalise kiindumussuhte võimalust.

Põhjamaades väga hinnatud Soome päritolu psühhoterapeut Tommy Hellsten on tabavalt öelnud: et laps saaks laps olla, peab tal olema keegi, kelle laps olla.

Lapsevanemana on minu roll mõelda aastaid ette ja toetada järglase suureks saamist. Mul tuleb innustada teda käima ja rääkima, teha talle selgeks esimesed tähed ja numbrid, viia ta käekõrval huviringi, harjutada üheskoos võõrkeele kontrolltööks ja nii edasi.

Mõeldes, milliseid oskusi oma lastele õpetada, et nad elus hästi hakkama saaksid, soovin vanemana eelkõige seda, et nad oleksid õnnelikud — targad, terved, heade sotsiaalsete oskustega ja oma tegemistes edukad.

Mu hea sõber viib oma kaheaastast poega kolm korda nädalas lauluringi, sest loodab näha teda kümmekonna aasta pärast rahvusorkestri ridades. Üks noor ema rääkis rongis, et soovib panna oma pooleaastased kaksikud peale lasteaia järjekorra kohe ka jalgpallitrenni ja loovringi nimekirja. Perekonnatuttav võttis end nädalaks töölt vabaks, et käia kooli mineva tütrega mitme õppeasutuse sisseastumiskatsetel.

Tavapere vanematena ootame lastelt ehk liigagi palju ja seame neile suured lootused. Võib-olla ihkame südamesopis natuke ka seda, et nad täidaksid meie endi täitumata unistused. Me teeme järglaste heaks kõik, et nad ei peaks millestki puudust tundma ning saaksid kasvada parimateks.

Asendus- ja turvakodudes elavatelt lastelt ei oota üldjuhul keegi midagi. Neil ei ole hoolivat superema, kes käiks sõbrannadega meistrivõistlusi pidades läbi kõik beebidele mõeldud keelekursused, või agarat isa, kes ootab, et saaks hakata koos põnniga tõelisi meestetöid tegema.

EESTIS ON vanemliku hoolitsuseta lapsele pahatihti hinnangusilt külge riputatud. Õpetaja teab, et tollel on sageli kodutööd tegemata ja õppimisvahendid kaasa võtmata, aga mis temast ikka tahta: ta on ju lastekodust!

Naaber arutleb, mida head saab sellest lapsest üldse oodata, kui tema ema ja isa on «sellised». Klassikaaslased tögavad, sest ilmselgelt on ta natuke teistsugune juba kas või selles mõttes, et ei ela päris kodus.

See laps saab lähikondsetelt eelarvamuslikke hinnanguid, sest ümberkaudu on kõik veendunud, et nad on halvad.

Asenduskodus on ta küll ümbritsetud headest täiskasvanutest, kes hoolitsevad tema eest 24 tundi ööpäevas, ent nende töö on vahetustega, inimesed on erinevad ja vahetuvad. Päris ema ei ole ju oma rollis vahetusega ega astu vahepeal osast välja.

Kui asenduskodu lapsel on kodust sada kilomeetrit eemal lauluvõistlus, pole kerge leida saatjat, kes läheks temaga kaasa oma vabast ajast. See on mõistetav: töötaja ei taha oma peret millestki ilma jätta ning kaotajaks jääb paraku enamjaolt ikka vanemliku hoolitsuseta laps.

NII ON tavapärane, et vanemliku hoolitsuseta laste andeid ei märgata ja neile ei anta alati võimalust edu saavutada. Asenduskodu töötaja juhendis ei ole ülesannet leida igas hoolealuses midagi, mis muudab just tema eriliseks. Ometi on kõik lapsed omamoodi andekad — neil on lihtsalt puudu see üks, kes oleks nende jaoks alati olemas ja kellega tekiks turvaline kiindumussuhe.

Iga Eesti laps on väärtus. Usun, et lapsed sünnivad südames: ühed vanemad annavad neile elu, aga mõnikord tuleb teistel õpetada neid seda elama. Kutsume inimesi kõndima 2. juunil Eestimaa südamesse Paidesse.

Nii on kõigil võimalus suurendada teadlikkust, et iga laps vajab kasvamiseks turvalist ja armastavat peret.