Kas oleme nüüd päästetud?

Kajar Lember Foto: Peeter Langovits/Postimees

«ÜMBERKORRALDUSED jõuavad täna lõpule!» Täpselt sellise lause ütles 16. mail riigikogu kõnepuldist siseminister. Tasub meenutada, et alles eelmise aasta augustis väitsid nii siseministeerium kui päästeamet, et päästekomandode sulgemise kuuldused ei vasta tõele. Toona räägiti analüüsidest, kvaliteedi parandamisest ja paljust muust, aga mitte komandode sulgemisest.

Jääb üle üksnes kurvalt tõdeda, et meie päästeteenistust on reformitud kogu taasiseseisvuse aja ja tundub, et lõppu pole näha. Seetõttu ei kipu ka mina uskuma ministri võidukat hüüdu, nagu jõuaksid ümberkorraldused päevapealt lõpule.

Tema jutu järgi võidab üheksa päästekomando sulgemisest enamik Eesti elanikke ja elupäästevõimekus hoopis suureneb — järelikult on kõik hästi.

Palamuse, Võnnu, Emmaste, Puka, Puhja, Saku, Võsu, Kanepi ja Leisi kandi inimesed võivad niisiis rahulikult magada: minister ise kinnitas, et nende elu saab edaspidi päästetud. Kui varem oli nende kodukomandos valves kaks päästjat, kes ei tohtinudki elupäästega tegelda, siis nüüd on asjad kontrolli all, sest kaugemal asuvas on mehi kolm või enam — niisugune oli tema sõnum.

VALLAJUHID, KEL on olukorrast tõene pilt, paraku Isamaa ja Res Publica Liidu ministri arusaamu ei jaga. Tõsiasi, et õnnetuspaigale jõudmise aeg pikeneb, vähendab nende meelest turvalisust.

Mina usun inimesi, kes tunnevad kohalikke olusid ega lähtu Exceli tabeli venitamise oskusest ning kaugvaatel rajanevatest otsustest.

Äsja toimunul on teinegi halb külg: parimas tööeas inimesed kaotasid kodukohas ameti. Ühtpidi on see teema tõepoolest seotud eeskätt regionaal- ja tööhõivepoliitikaga, kuid oma väikeses riigis peaksime suutma vaadata kõiki muudatuste aspekte koos, mitte nii, et komandohoone ühes otsas käib veel hoogne remont, aga teisest otsast veetakse juba päästetehnikat minema.

Otsustajad põhjendasid komandode sulgemist kokkuhoiuga. Kindlasti annab kõnealune samm maksulaekumiste vähenemise tõttu hoobi kohalikele eelarvetele, aga kas see mõjub hästi riigi kogubilansile, on kahtlane. Kui vabatahtlikud komandod õnnestubki tööle saada, tähendab see valdadele lisakulutusi, sest riik ei panusta nende loomisse piisavalt.

VABATAHTLIKE KOMANDODE järjele aitamiseks oleks pidanud andma ressursse ja aega, aga seda pole tehtud. Vabatahtlikkus näeb ju ette, et algatus tuleb altpoolt, mitte ministri käsul ning sundkorras. Priitahtlikud komandod ei teki käsu peale ja üleöö.

Rein Sikk nimetas «Eesti Päevalehes» tõika, et päästjatel ei lubatud anda komandode mälestuseks viimast korda signaali, sulgemissaaga tragikoomiliseks finaaliks. Tema arvamusega jääb üle ainult nõustuda.

Päästeala töötajate ametiühing soovis korraldada suletavate komandode austamise ürituse: rivistada isikkoosseisu ja päästetehnika oma vanas asukohas üles, lülitada korraks sisse alarmid ja teha mälestuseks fotosid. Paraku keelas päästeamet tehnikat ja varustust sellistel eesmärkidel kasutada.

No kuulge! Kui mehed on pikalt koos töötanud ja tööpaik on neile armas, mis pagana pärast peaks kehtestatama selliseid lapsikuid keelde?

OLEN VEENDUNUD, et praegusesse etappi jõudnud reform tehti põhjaliku analüüsi ja paikapidavate põhjendusteta. Maakomandode sulgemine andis meie regionaalarengule ning maaelu jätkusuutlikkusele järjekordse hoobi. Maapiirkondade elanikud tahavad, et neil oleks oma riigi kodanikena ja maksumaksjatena võimalus saada arstiabi, viia laps kooli ning saada õnnetuste puhul abi politseilt või tuletõrjelt.

Seekord summutati debatt väitega, et 90 protsendil elanikest läheb miski paremaks. Küsin koalitsioonierakondade esindajatelt, kas teised eestimaalased peavad asjast aru saama nii, et nende kodukoht ei ole elamisväärne ning on aeg hakata pidama kolimisplaane.